113-nda reisijad

Armand Lanoux’ romaan „113-nda reisijad“ on psühholoogiliselt tihe ja sotsiaalselt tundlik teos, mille tegevus toimub rongisõidul Pariisist provintsilinna. Reis number 113 ei ole pelgalt liikumine geograafilises ruumis, vaid ka rännak inimeste sisemaailmadesse, kus iga reisija kannab endas isiklikku lugu, hirme, lootusi ja pettumusi. Autor kasutab rongi suletud ja samas liikuvat ruumi kui mikrokosmost, milles peegelduvad laiemad ühiskondlikud ja moraalsed pinged. Rongikupeedes ja koridorides kooruvad välja inimeste suhted – võõraste vahelised vaikused, juhuslikud kokkupuuted, sisemonoloogid ning ootamatud äratundmised.

Lanoux vaatleb oma tegelasi detailitäpselt, ent ilma liigse hinnangulisuseta. Teose pinget kannavad eelkõige sisemised konfliktid: keegi põgeneb, keegi otsib uut algust, keegi seisab silmitsi moraalse valikuga. Rong muutub siin ajutiseks ajata paigaks, kus inimesed astuvad välja oma tavapärasest rütmist ning satuvad olukordadesse, mis muudavad nende enesetaju või suunavad nad mõtlema seni vältida püütud küsimustele. Teose struktuur on mosaiikne – eri tegelaste perspektiivid vahelduvad, andes edasi mitmekihilist pilti ühe ühiskonnaõhustiku hetkeseisust. Kaasaja, milles tegevus toimub, on tunda taustal: sõjajärgne Prantsusmaa, muutuv moraal ja sotsiaalsed pinged, ent fookuses on siiski inimene oma kõhkluste ja valikutega.

Armand Lanoux (1913–1983) oli prantsuse kirjanik, esseist ja publitsist, kes sai tuntuks oma mitmekesise loominguga nii romaanide, esseede kui ka stsenaariumite autorina. Tema kirjutistes on sageli tunda sotsiaalset vastutustunnet ja tähelepanu inimese moraalsete valikute suhtes. „113-nda reisijad“ kuulub tema varasema loomingu hulka ja on iseloomulik näide tema oskusest siduda realistlik kujutusviis süvapsühholoogilise lähenemisega. Romaani atmosfäär ja ülesehitus peegeldavad tugevalt 20. sajandi keskpaiga prantsuse kirjandusele iseloomulikku eksistentsiaalset tunnetust, kus liikumine ruumis on ühtlasi liikumine inimese enda piiride ja võimaluste vahel.