Allaaetud kassid ja koerad

Arkadi Vaineri jutukogu „Allaaetud kassid ja koerad“ koondab realistlikus võtmes kirjutatud lühijutte, milles põimuvad argipäeva tähelepanekud, must huumor ja kergelt melanhoolne toon. Tekstide keskmes on inimesed – tavalised, sageli äärealadel või elu äärel elavad tegelased, kelle kaudu Vainer näitab elu mõradega pindu, ootamatuid pöördeid ja seda, kuidas juhuslik või näiliselt tühine sündmus võib anda elu mõtestamisele uue suuna. Pealkiri viitab otsekoheselt elu karmusele ja ühiskonna ükskõiksusele nõrgemate vastu, ent vihjab samal ajal ka empaatia võimalikkusele ja moraalsele küsimusele – kuidas me suhtume neisse, kellest tihti mööda vaadatakse.

Kogumiku lood ei ole sirgjoonelised ega lahene alati selgelt, vaid loovad pigem meeleolu ja annavad edasi seisundeid: lootusetust, üksildust, sarkasmi, aga ka vaikset püüdlust selguse ja tähenduse poole. Tegelased on sageli vastuolulised, mõnikord kibestunud, teinekord lihtsalt väsinud, kuid nende kujutamine ei ole üleolev ega distantseeriv. Vainer kasutab täpseid dialooge, nappi, ent väljendusrikast keelt ning oskab tabada hetkede pingestatust või tühjust. Sotsiaalne taust – elu nõukogude ühiskonnas, väikekodanlikud ihad ja süsteemi tekitatud dissonantsid – on tuntavalt kohal, kuid mitte domineeriv; pigem raamib see lugusid kui ideoloogiliselt suunab.

Arkadi Vainer (1931–2005) oli vene kirjanik ja stsenarist, kes tegi tihedat koostööd oma venna Georgi Vaineriga. Teda tuntakse eelkõige krimiromaanide ja stsenaariumide autorina, kuid tema looming hõlmab ka mitmeid süvapsühholoogilisi jutustusi ja sotsiaalkriitilisi proosatekste. „Allaaetud kassid ja koerad“ on üks vähestest tema eestikeelsetest väljaannetest, mis annab aimu tema oskusest kujutada väikese inimese maailma ilma liigse pateetika või idealiseerimiseta. Tegemist on terase ja empaatilise vaatlusega ühiskonnast, kus inimeste väärtus ei pruugi alati olla nähtav ega hinnatud, kuid kus igaüks kannab endas oma lugu – vahel vaikset, vahel traagilist, ent alati inimlikku.