Tigu nõlvakul

Äkki ütles mingi koletu hääl rahulikult, nagu täielikus vaikuses: «Tähelepanu, tähelepanu. Kõigil töötajail võtta seisang vastavalt direktiivis kaheksasada kolmteist antud korraldusele number kuussada seitsekümmend viis murd Pegasus omikron kolmsada kaks spetsiaalse kaaskonnata padišahhi, kinganumber viiskümmend viis, pidulikuks vastuvõtuks. Kordan. Tähelepanu, tähelepanu. Kõigil töötajail ... » Helgiheitjate visklemine lõppes ja Würtz tundis nüüd lõpuks ära tuttava võlvkaare pealkirjaga «Tere tulemast» ja Valitsuse peatänava ja tumedad elumajad kahel pool tänavat, ja nägi mingeid aluspesus petrooleumilampidega inimesi, kes seisid majaustel, ja siis päris lähedal ahelikus jooksvaid inimesi, kõigil lehvivad mustad vihmamantlid seljas. Need inimesed jooksid, vedades endi vahel mingit kummalist heledat lipendavat asja, mis ulatus üle kogu tänava, ja vahtisid teraselt ringi. Würtz taipas, et nad veavad kas noota või pallivõrku, ja samas kiunatas tema kõrva ääres katkev hääl: «Mis auto see siin on? Mis sa siin seisad?» Ja tagasi põrgates nägi ta enda kõrval valge kartongmaskiga inseneri, kelle laubale oli musta pliiatsiga kirjutatud «Libidoviõ”.