Päikeseprillid

Aristarch Sinkeli „Päikeseprillid“ on lühivormide kogumik, mis koondab endasse satiirilisi ja humoristlikke tekste, peegeldades 1970. aastate alguse nõukogude ühiskonna vaimu ja vastuolusid. Lood liiguvad argielu tasandil, kujutades tüüpilisi olukordi, kus inimese tegelikud hoiakud, mugavus ja kohandumissoov põrkuvad ametliku moraali ja ideoloogiliste ootustega. Päikeseprillid – pealkirjas ja mitmes loos esinev motiiv – muutuvad kujundiks, mis tähistab mitte ainult silmade, vaid ka maailmavaate varjamist, kohandumist ja valikulist nägemist. Autor kasutab seda kujundit nii otseselt kui ka vihjeliselt, püüdes tabada hetki, kus inimese ja süsteemi suhe paljastub läbi pealtnäha väikese juhtumi.

Sinkelile on omane napp, ent täpne keelekasutus, mis toetub detaili jõule. Tema humoreskid ei lõpe alati tugeva puändiga, vaid jäävad sageli õhku rippuma, lastes lugejal ise seoseid luua. Mitmes loos on tunda sisemist vastuolu tegelase ja tema sõnade vahel – see kontrast loob huumori, mis ei ole pelgalt naerutav, vaid ka kriitiline. Nii näiteks võib ühe tegelase paaniline püüdlus näida põhimõttekindel, kuid osutub peagi kohatuks agaruseks. Palju tähelepanu on pööratud kõnepruugile ja argikeelele, mille kaudu ilmnevad ajastule iseloomulikud mõtteviisid ja suhtumised.

Aristarch Sinkel oli Eesti NSV satiirikirjanik, kelle loomingu keskmes seisis nõukogude inimese igapäevane valikute ruum – sageli piiritletud, kuid mitte täiesti suletud. Tema tekstid ilmusid peamiselt ajakirjanduses ja parteilise kirjastuse kaudu, mis seadis autorile omaaegsed raamid, kuid ka kindla lugejaskonna. „Päikeseprillid“ sobitub sellesse konteksti kui peegeldus nii süsteemile lojaalsetest ootustest kui ka nendest kõrvalekaldumise argistest vormidest. Kogumikus peituv iroonia ei ole terav ega opositsiooniline, vaid pigem tasakaalukas tähelepanek, mis kutsub kaasa mõtlema, millal me vaatame, millal sulgeme silmad – ja kelle ees me neid katame.