Arhitektuuriajakiri MAJA 3/2012

Arhitektuuriajakirja MAJA 3/2012 peateema on “Sotsiaalne maja / Welfare housing”, kus uuritakse avaliku sektori tellimusel loodud arhitektuuri ning selle mõju elukeskkonnale. Tõnu Laigu analüüsib riigi rolli elukeskkonna kujundamisel, samas kui Helin Kukk käsitleb sotsiaalarhitektuuri olemust uues avaliku tellimuse kontekstis. Konkreetsete näidetena tuuakse esile Uuemõisa hoolekandeküla, mille on projekteerinud QP arhitektid, ning Haapsalu asenduskodu peremajad, mida tutvustab Tiit Sild. Peeter Pere kirjutab Männiku sotsiaalelamust ning KAVAKAVA arhitektid avavad Kuressaare lastekodu kolme peremaja ideekonkursi tagamaid. Need lood annavad ülevaate, kuidas arhitektuur suhestub haavatavate sihtrühmade vajadustega ja millist kvaliteeti suudetakse pakkuda piiratud ressursside tingimustes.

Rahvusvahelist haaret laiendavad mitmed artiklid. Johan Tali tutvustab Viini töö- ja elupraktikaid, Tõnis Kimmel ja Helina Lass käsitlevad Hiina arhitektuuri esimest Pritzkeri laureaati ning Satoshi Joshua Ogawa analüüsib ehituspraktikaid maavärinajärgses Jaapanis. Ingrid Ruudi kirjutab Nõukogude tehnoutoopiate kuldajast ja nende hääbumisest, Jarmo Kauge ja Ingrid Ruudi selgitavad põhjamaisuse kuvandi kujunemist arhitektuuris. Triin Ojari annab ülevaate 13. Veneetsia arhitektuuribiennaalist “Common Ground”, kus keskseks teemaks oli arhitektide suhestumine ühiskonnaga. David Crowley arutleb Linnahalli kuvandi ja selle esitlemise üle Veneetsias. Johanna Jõekalda analüüsib arhitektuurse intelligentsi mõistet ning Mart Kalm käsitleb Olev Siinmaa pärandi edasikandmist vastukaja rubriigis.

Sündmuste rubriigis vahendab Veronika Valk üleilmse hüborgi kuvandit Austraaliast Norrani, Mihkel Tüür kirjutab Alvar Aalto 12. sümpoosionist “Crafted – Meisterdatud”. Väljaanne lõpeb disainipreemiate 2012 ülevaatega, mis toob esile kohalikud ja rahvusvahelised tunnustused. Nii moodustab ajakirja number tervikliku pildi arhitektuuri ja sotsiaalsete protsesside seostest, ulatudes konkreetsetest elamuprojektidest üleilmsete arengute ja teoreetiliste käsitlusteni. See loob arusaama arhitektuurist kui ühiskondlikust praktikast, kus ruum ja sotsiaalne mõõde on lahutamatult põimunud.