Arhitektuuriajakiri MAJA 1-2/1995

Arhitektuuriajakirja MAJA 1–2/1995 topeltnumber annab läbilõike 1990. aastate keskel toimunud arhitektuurimõtetest ja -praktikatest nii Eestis kui ka lähiriikides. Peateema on pühendatud Balti riikide arhitektuurile – Lätile, Leedule ja Eestile –, uurides, kuidas iseseisvuse taastanud ühiskonnad otsivad uut ruumilist identiteeti. Artiklid käsitlevad muutusi arhitektuurihariduses, linnakeskkonna ümbermõtestamist ja arhitektide rolli ühiskonnas, mis on ühtäkki vabanenud poliitilistest piirangutest, kuid seisab silmitsi majandusliku reaalsusega. Eessõnas rõhutab Ado Eigi arhitektuuri kui kultuuri kandva jõu tähtsust, mis aitab ühiskonnal ennast uuesti määratleda.

Väljaandes leidub ülevaateid olulistest projektidest ja võistlustest: Martin Aunin tutvustab Helsingi terminaali, Ülar Mark kirjutab MMM Keskuse lahendusest, Tiit Kaljundi analüüsib Viimsi mälestuskiriku arhitektuurivõistlust ning Mai Šein vahendab kogemusi Rovaniemis toimunud kutsutud konkursilt. Interjöörirubriigis tutvustab Mart Kalm sisearhitekt Eero Jürgensoni loomingut ning Kalle Vellevoog käsitleb interjööri aastapreemiat. Lisaks tutvustatakse Nikolai Kusmini loomingut ja tema rolli Eesti arhitektuuriloos. Galerii rubriigis avatakse Eesti arhitektuuri hetkeseisu ning tuuakse esile ka Iisraeli kaasaegse arhitektuuri näitus Rahvusraamatukogus, mille ülevaate on koostanud Leo Gens.

Numbrist leiab ka ajaloo ja teooria käsitlusi, milles Liivi Künnapu ja Piret Lindpere uurivad ruumi tagasitulekut ja kunsti ning arhitektuuri omavahelist seost. Lisaks vahendab Hanno Kreis rahvusvahelisi uudiseid Londoni Waterloo terminali ehitusest ning praktikarubriigis jagavad kogemusi ettevõtted Matek, Luja, Markling, Paroc ja Inrestauraator. MAJA 1–2/1995 on dokument oma ajast, mil arhitektuur püüdis leida tasakaalu uue majandusliku korra ja kultuurilise järjepidevuse vahel. Ajakiri talletab hetke, mil Eesti ja teised Balti riigid kujundasid endale uut arhitektuurikeelt – vaba, otsivat ja teadlikku oma ruumilisest pärandist.