Arhiivid ja allumatus

Kogumik „Arhiivid ja allumatus“ käsitleb arhiivide rolli, tähendust ja poliitikat kaasaegses kultuuris, asetades rõhu arhiivi kui mitte üksnes mälu hoidja, vaid ka vastupanu ja kriitilise mõtlemise võimaldaja rollile. Teos uurib, kuidas arhiivid ei ole pelgalt neutraalsed säilituskohad, vaid sageli institutsionaalse võimu tööriistad, mida saab samas kasutada ka võimustruktuuride dekonstrueerimiseks. Artiklid liiguvad mitmesuguste lähenemiste vahel – ajaloolisest, kunstiteoreetilisest, arhiivinduslikust kuni filosoofilise ja aktivistliku pilguni. Kogumikku läbib mõte, et arhiiv pole lihtsalt asjade kogu, vaid tähenduste ruum, mille kaudu saab osaleda ühiskondlikus diskussioonis ja vaidlustada kehtivaid norme.

Raamatusse on kaasatud nii Eesti kui ka rahvusvahelisi autoripositsioone, mis võimaldab vaadelda arhiivide temaatikat ühtaegu lokaalses ja globaalses plaanis. Eraldi tähelepanu pööratakse kunstipraktikatele, kus arhiiv kui kontseptsioon ja materiaalsus on muutunud loomevahendiks. Uuritakse, kuidas kunstnikud töötavad arhiividega, loovad uusi arhiivseid struktuure või kasutavad olemasolevaid kogusid kriitiliseks sekkumiseks. Samuti käsitletakse mälu poliitikaid postsotsialistlikus ruumis ja seda, kuidas arhiivid on seotud kollektiivsete traumade, identiteediküsimuste ja ajaloo ümberkirjutamisega. Teos avab arhiivi potentsiaali mitte ainult informatsiooni säilitajana, vaid ka intellektuaalse ja kultuurilise vastupanu vormina.

„Arhiivid ja allumatus“ on ilmunud Eesti Kunstiakadeemia kirjastuse väljaandena ning peegeldab institutsiooni pühendumust kriitilisele kultuuridiskursusele. Toimetuslikult ja sisuliselt on teos suunatud eelkõige kunstiteadlastele, kultuuriuurijatele ja praktikutele, kuid pakub mõtteainet ka laiemale lugejaskonnale, keda huvitavad teadmise võim, mälu konstruktsioonid ja alternatiivsed ajalood. Raamat annab võimaluse vaadata arhiivi kui dünaamilist nähtust, mille kaudu saab mitte üksnes talletada, vaid ka küsida, sekkuda ja keelduda allumast.