Retro

Ardi Liivese romaan „Retro” kujutab elu ja inimesi 1970. aastate lõpu nõukogude Eestis, kus nostalgiline tagasivaade noorusele seguneb kaine pilguga olevikku. Teose keskmes on keskealine mees, kes üritab elus uue tähenduse leida, peegeldades samal ajal oma minevikku: lapsepõlve, noorusarmastusi ja sõprussuhteid. Omal moel muutub see teekond sisemiseks monoloogiks, milles segunevad sentimentaalsus ja irooniline distants. „Retro” vaatleb üksikisiku ja süsteemi suhteid, indiviidi rolli ajas ja tema võimet või võimetust keskkonda mõjutada.

Romaani ülesehitus järgib episoodilist mustrit, kus mälukillud ja hetkevaatlused moodustavad mosaiigi. Liivesele omane ladus jutustamisstiil seob päevapoliitilised nüansid isikliku elulooga, andes edasi toonast argielu ja inimeste sisemaailma. Peategelase mälestustes figureerivad nõukogude elu absurdsed detailid, kirjanduslikud ambitsioonid, katkenud suhted ja korduvad püüdlused millegi suurema poole. Oleviku ja mineviku vaheldumine rõhutab peategelase sisemist rahutust ja identiteedikriisi, mida süvendab aja möödumine ja võimaluste ahenemine. „Retro” ei püüa nostalgilist ajastut ilustada, kuid toob välja selle inimliku mõõtme ja kaduvuse tunde.

Ardi Liives (1929–1992) oli viljakas eesti proosakirjanik, kelle loomingus peegeldub sageli eksistentsiaalne pingestatus, psühholoogiline süvenemine ning inimese kohanemine elu paratamatustega. Ta debüteeris 1950ndatel ja oli aktiivne mitmes žanris, kuid kõige olulisemad on tema romaanid ja novellid, mis keskenduvad üksikisiku sisemistele pingetele. Liivese stiilile on iseloomulik dialoogipõhine lähenemine ja tegelaste sisemaailma avamine läbi vaoshoitud, kuid täpse sõnakasutuse. „Retro” kuulub tema küpsemasse loominguperioodi ja kinnistab tema positsiooni ühe olulise nõukogudeaegse elukirjeldajana eesti kirjanduses.