Nullpäev ja tormipüha. Kaks juttu

Ardi Liivese jutukogumik „Nullpäev ja tormipüha“ sisaldab kahte pikemat proosateksti, mille keskmes on inimeseks olemise määramatus ning ühiskondliku ja isikliku vastutuse piirid. Mõlemad jutud käsitlevad argipäevast välja nihkunud olukordi, milles tegelased seisavad silmitsi ootamatute ja sageli sümboolsete sündmustega. Liivesele omaselt on juttudes tugev psühholoogiline alatoon, mis toob esile tegelaste sisepinged ja moraalsed dilemmad.

Jutustuses „Nullpäev“ asetub tegevus umbmäärasesse ajaruumi, kus töö, kohustus ja kord kaotavad oma tähenduse. Tekstis tõusetub küsimus, mis jääb alles siis, kui kõik on peatunud. Kas tegematajätmine on pelgalt passiivsus või hoopis mäss? Teine jutt, „Tormipüha“, kirjeldab olukorda, kus looduslik sundseis toob kaasa vaimse seisaku – ilmastik takistab liikumist, kuid avab tee sisekaemuseks. Mõlemad tekstid seavad kahtluse alla igapäevaelu harjumuslikkuse ja paljastavad, kui habras on inimene ootamatuste keskel. Süžee tasandil on jutud lihtsad, ent nende all peitub eksistentsiaalne pingestatus, mida Liives suudab edasi anda napi, kuid täpse keele kaudu.

Ardi Liives (1929–1992) oli eesti proosakirjanik ja näitekirjanik, kelle looming keskendus sageli ühiskondlike ja psühholoogiliste pingete kujutamisele. Tema teosed käsitlesid sagedasti inimeste sisemaailma, valikute moraalset kaalukust ning aja kulgemise mõju üksikisikule. Liives ei kasutanud oma loomingus suuri sõnu ega loosungeid, vaid püüdis leida tähendust vaikuses, igapäevases ja sõnade taha peidetus. „Nullpäev ja tormipüha“ on heaks näiteks tema võimest kujutada sisemisi vastuolusid lakoonilise, ent mõjuva proosaga.