Ahvitapja ja heategija. Kaks juttu

Ardi Liivese jutukogumik „Ahvitapja ja heategija. Kaks juttu” koondab endasse kaks iseseisvat, ent temaatiliselt ühtset novelli, mis uurivad inimese moraalseid valikuid, isiklikku vastutust ja eetilist piiritust. Mõlemad lood käsitlevad olukordi, kus tegelased satuvad kas tahtlikult või juhuslikult eetiliste dilemmade keskmesse ning on sunnitud silmitsi seisma oma tegude tagajärgedega. Esimeses loos „Ahvitapja” tõstatub küsimus jõu ja süütuse suhtest, kui tegevuspaigaks on eksootiline keskkond ja süžee keskmesse tõuseb ühe inimese sekkumine looduse tasakaalu. Teine jutt, „Heategija”, nihutab tähelepanu sotsiaalsetele ootustele ning sellele, kuidas teise inimese aitamise taga võivad peituda varjatud motiivid või isiklikud vastuolud.

Liives kujutab oma tegelasi psühholoogilise täpsusega ja ilma liialdatud sümpaatiata, lubades lugejal ise otsustada, kas peategelaste teod on õigustatud või mitte. Mõlemas loos on tunda autori huvi moraalifilosoofiliste küsimuste vastu, kuid seda ei esitata teoreetiliselt, vaid praktiliste, eluliste ja sageli ebamugavate situatsioonide kaudu. Kirjeldused on vaoshoitud, ent detailirohked, dialoog napp, kuid sisukas. Tegevus ei arene kiiresti, vaid pigem süveneb, võimaldades lugejal jälgida sisemisi nihkeid ja muutusi, mida kogevad tegelased olukordades, kus headus ja vägivald, altruism ja omakasupüüdlikkus põimuvad.

Ardi Liives (1929–1992) oli eesti kirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal eksistentsiaalsed ja psühholoogilised teemad. Ta on tuntud oma nappide, ent tähenduslike tekstide poolest, kus sageli tuuakse esile inimese sisemised vastuolud ja ühiskondlik surve. Liivese proosa ei anna lõplikke vastuseid, vaid esitab küsimusi, mis on nii ajas kui ruumis püsivad. „Ahvitapja ja heategija” kuulub tema keskmise perioodi loomingusse ning on hea näide autori oskusest tuua esile keerulisi eetilisi teemasid kompaktses ja hästi läbi mõeldud jutustuses.