Ardak. Rindelaulud. Hämarus

Luulekogu „Rindelaulud. Hämarus“, mille autoriks on Ardak, ühendab endas kahe tsükli kaudu sõjakogemuse ja selle järgse sisemise pimeduse poeetilise käsitluse. „Rindelaulud“ keskendub sõdurikogemuse vahetusele, toorele ja sageli idealiseerimatule kujutamisele, kus tulistamiste ja kaevikute kõrval on olulisel kohal ka vaiksemad hetked – sõprus, igatsus, ootus ja hirm. Autor ei loo heroilist narratiivi, vaid toob esile üksikisiku hapruse suure sõjamasina keskel. Luuletooni iseloomustab lakoonilisus, napp pildikeel ja korduv sisemine pingeseisund, kus sõda ei ole mitte kangelastegu, vaid katsumus, mille jäljed jäävad alles kauaks. Selles osas võib näha ka isikliku kogemuse peegeldust, isegi kui autor ise jääb varju.

Teine osa, „Hämarus“, moodustab süngema, introspektiivsema vastukaalu esimeses tsüklis kirjeldatud sündmustele. Siin keskendutakse sisemisele vaikusele, millega inimene peab silmitsi seisma pärast mürinat. Luuleread on hajusamad, sageli fragmenteerunud, justkui väljendades luuletaja katseid leida sõnade kaudu tasakaalu ja tähendust kogetu järel. „Hämarus“ viitab mitte ainult päikeseloojangu ajale, vaid ka vaimsele seisundile, kus mälestused ja kogemused segunevad, muutuvad ühtaegu ähmastunuks ja valusalt eredaks. Need luuletused kõnelevad süütuse kaotusest ja inimese kohanemisest maailmaga, kus sõda on küll möödas, kuid ei ole kadunud vaimust ega keelest.

Ardak on pseudonüüm, mille taha peitub autor, kellest teadaolev on napivõitu. Kogumik „Rindelaulud. Hämarus“ ilmus Perioodika kirjastuse väljaandena 1980. aastal ning sobitub hästi selle ajastu luulekogude hulka, kus isiklik kogemus ja ühiskondlikud sündmused väljendusid vihjamisi, kuid sügavalt. Ardaki luule eristub oma sõnavara nappuse, kujundlikkuse tagasihoidlikkuse ja emotsionaalse tiheduse poolest. Tegu ei ole laialt tuntud autoriga, kuid kogumikus avalduv sisemine pinge ja vaikne vastuhääl heroiseeritud sõjamälestusele annavad talle koha 20. sajandi eesti sõjakogemusluule äärealadel.