Metamorfoosid ehk kuldne eesel

„Metamorfoosid ehk kuldne eesel” on Vana-Rooma kirjaniku Apuleiuse ainus täielikult säilinud proosateos, mis koosneb üheteistkümnest raamatust ja esindab antiikaja ladinakeelset kirjandust ainulaadsel moel. Tegemist on romaaniga, mille keskmes on noormees Lucius, kes oma uudishimust ja maagiahuvist satub mitmetesse seiklustesse ning muundub loitsu tagajärjel eesliks. Teose peamine liin järgib Luciuse katsumusterohket rännakut, mille kaudu avanevad antiikse maailma uskumused, eluolud ja kultuurilised kihistused. Lõpuks leiab Lucius lunastuse ja saab tagasi inimkuju, kui pühendub jumalanna Isise kultusele.

Romaani ülesehitus võimaldab autoril põimida põhiloosse mitmeid kõrvaljutustusi, mille kaudu esitatakse värvikaid pilte Vana-Rooma ühiskonnast – leidub nii seikluslikke kui ka erootilisi, humoorikaid ja õudusttekitavaid vaheepisoode. Erilise koha seas võtab sisse kuulus lugu Amorist ja Psüchest, mida on hiljem sageli iseseisvalt tõlgendatud ja kasutatud. Apuleius kasutab mitmekesist stiili ja žanrilist vaheldust, mis annab tunnistust nii tema haritusest kui ka narratiivivõimest. „Kuldne eesel” on esimene meieni säilinud ladinakeelne romaan, mis ühendab meelelahutuse ja filosoofilised allhoovused.

Apuleius elas 2. sajandil pKr ja oli pärit Põhja-Aafrikast, tollasest Rooma impeeriumi osast. Teda tunti haritud retoorikuna, kes õppis Ateenas filosoofiat ning tegutses hiljem kõnemehe ja kirjanikuna. Tema teoseid iseloomustab filosoofiliste, müstiliste ja religioossete teemade põimumine, mida ta käsitleb vaimuka ja sageli satiirilise vaatenurgaga. „Metamorfoosid ehk kuldne eesel” jäi Apuleiuse kuulsaimaks tööks ning on olnud inspireerivaks allikaks paljudele hilisematele kirjanikele ja mõtlejatele, olles oma ajastu üks omanäolisemaid kirjanduslikke pärandeid.