On neiukesel punapaela

Anu Kaipaineni romaan „On neiukesel punapaela“ viib lugeja Lapimaa karmi looduse ja inimeste siseheitluste maailma. Teos jutustab küpses eas naise elust, kes seisab silmitsi nii igapäevaste murede kui ka ootamatu hilinenud armastusega. Romaani keskmes on küsimus, kuidas inimene suudab kohaneda muutustega oma elus ja leida tasakaalu mineviku, oleviku ning tulevikulootuste vahel. Kaipainen loob pildi tegelasest, kelle eluteel on olnud raskusi, kuid kelle jaoks avanevad uued võimalused, kui ta on sunnitud oma tunnetega ausalt silmitsi seisma. Lapimaa taust annab loole erilise värvingu, sidudes tegelaste siseelu põhjamaise looduse avaruse ja vaikusega.

Romaani ülesehitus toob esile nii intiimsed suhted kui ka laiemad küsimused naise eneseteostusest ja õnnest. Kaipainen ei kujuta armastust kui lihtsat ja probleemivaba tunnet, vaid kui hilist, aga samas tähendusrikast kogemust, mis sunnib peategelast ümber hindama oma senist elu. Lapimaa keskkond, oma karmide ilmastikuolude ja eripärase eluviisiga, muutub sümboliks inimese sisemistele võitlustele. Nii avaneb lugu, mis ühendab realistliku elukäsitluse ja poeetilise loodusekujundi, luues tiheda sideme inimese ja ümbritseva maailma vahel.

Anu Kaipainen (1933–2009) oli soome kirjanik, kes avaldas mitmeid romaane, novelle ja näidendeid. Ta õppis Helsingi ülikoolis kirjandust ja töötas enne kirjanikuteele pühendumist õpetajana. Kaipaineni loomingus põimuvad sageli ajaloolised ja mütoloogilised motiivid, kuid tema teostes leidub ka nüüdisühiskonna valupunkte ja inimeste isiklikke otsinguid. Tema stiili iseloomustab poeetiline väljenduslaad ja tundlikkus nii ühiskondlike kui ka individuaalsete teemade käsitlemisel. „On neiukesel punapaela“ kuulub tema 1970. aastate loomingusse, kus keskseks muutus naise rolli ja identiteedi uurimine. Kaipainen jääb Soome kirjandusloos oluliseks autoriks, kes ühendas isikliku ja üldinimliku lähenemise.