Peatused teel. Olukirjeldused

„Maha jätta võib joomise, suitsetamise, liiderdamise. Minevikku maha jätta ei saa. Aga ikka ja jälle kirjutatakse lugusid, kuidas elu algab uuesti. Täna võin veel teha, mida tahan, homme alustan kõike otsast peale.
Armastusega on nähtavasti nii, et seda saab ainult kaasas kanda, sellisena, nagu ta kunagi oli. Kui hiljem püüad temale veel pilku heita, puruneb ta klaaskuulina kildudeks.
Aga miks me siis ikka tuleme oma kadunud maailmadesse? Ainult selleks, et pettunult lahkuda, tunda end võõrana? Miks ma ise siin olen, kadunud maailma otsimas?"Autor, paljudest pöördelistest ja keerulistest sündmustest osavõtja meenutused ajast, inimestest ja rahvast, mõtisklused minevikust ja tänapäeva aktuaalsetest probleemidest.
«Ning siis pead tunnistama, et ka eestlastel endil on erinevad Eestimaad. On koos fašistidega põgenenud emigrandi Eestimaa ja siin elava kolhoosniku oma. Nõukogude võimu eest võidelnud revolutsionääri sünnimaa erineb suurtest võitlustest kõrvale hoidnu kodupaigast. On fašismi vastu võitleja ja fašistide käsilase, endise vabrikutöölise või külakehviku ja endise vabrikandi või hallparuni Eestimaa.
Ma ei arvagi, et minu Eestimaa peaks kõigile ühtemoodi meeldima.”