Eesti Vabariik 1920-1940. Sisepoliitiline areng

Ants Ruusmanni monograafia „Eesti Vabariik 1920–1940. Sisepoliitiline areng“ pakub põhjaliku ülevaate iseseisva Eesti riigi kahe esimese aastakümne sisepoliitilisest kujunemisest, keskendudes poliitiliste institutsioonide arengule, parteimaastiku kujunemisele ning olulistele kriisidele, mis mõjutasid riigi edasist saatust. Teos algab Tartu rahulepingule ja 1920. aasta põhiseadusele järgnenud parlamentarismi perioodiga, mil noor demokraatia seisis silmitsi nii poliitilise killustatuse kui ka majanduslike raskustega. Käsitlus liigub ajas edasi autoritaarsesse perioodi pärast 1934. aasta riigipööret ning jõuab lõpuks 1940. aasta juunipöördeni.

Raamat eritleb erakondade dünaamikat, valimissüsteemi mõju poliitilisele stabiilsusele ning ühiskondlikke liikumisi, nagu Vabadussõjalaste kasvav mõju ja sellele järgnenud kriisid. Ruusmann käsitleb olulisi poliitilisi figuure – Konstantin Pätsi, Jaan Tõnissoni, August Rei jt – mitte ainult kui võimukandjaid, vaid ka kui ideoloogiliste ja institutsionaalsete muutuste mõjutajaid. Eraldi tähelepanu pööratakse põhiseaduste reformidele, 1933. ja 1938. aasta põhiseaduste võrdlusele ning sellele, kuidas riigikorra muutus mõjutas demokraatia arengut. Autori käsitlusviis on faktirohke ja analüütiline, kuid esitatud keeles, mis teeb materjali kättesaadavaks ka mitteerialasele lugejale.

Ants Ruusmann (1950–2009) oli eesti ajaloolane, kelle uurimistöö keskendus 20. sajandi Eesti poliitilisele ja ühiskondlikule arengule. Tema teadustöö iseloomustas põhjalikkus ja võime tuua esile ajalooliste protsesside seosed ja tagajärjed. „Eesti Vabariik 1920–1940“ on üks tema olulisemaid panuseid Eesti ajalooteadusesse, sobides hästi nii ajalooüliõpilastele kui ka kõigile, kes soovivad mõista, kuidas kujunes välja Eesti iseseisev riiklus ja millised olid selle tugevused ja haavatavused enne Teise maailmasõja puhkemist.