Vere tõus ja mõõn

Ants Paikre luulekogu „Vere tõus ja mõõn” ilmus Eesti Raamatu kirjastusel 1982. aastal. Tegemist on tema teise iseseisva kogumikuga, kuhu on koondatud luulet, mis tegeleb nii inimese sisemiste seisundite kui ka looduse ja aja muutumisega. Tekstid liiguvad isikliku tundemaailma ja laiemate üldistuste vahel, sidudes intiimseid hetki looduslike kujunditega. Raamatu poeetilised motiivid vahelduvad, kord kerkib esile armastuse ja läheduse igatsus, kord aga argielu või looduse rütmidega seotud mõtisklus. Kogumiku ülesehitus annab edasi tõusu ja mõõna vaheldumist, mis pealkirjas kujundina juba ette antud.

Luulekogus on läbivaks liiniks subtiilne looduse ja inimese seoste käsitlus. Paikre kõneleb tundlikult inimsuhete habrastest külgedest ning kasutab kujundlikult merelist või looduslikku sümboolikat. Mitmed tekstid on kirjutatud mõtisklevas toonis, kus esiplaanile tõuseb mälestuste ja aja kulgemise paratamatus. Samuti kohtab kogumikus lembeluulet, mis seob intiimse tunde looduslike piltidega, andes neile universaalsema mõõtme. Nii moodustub tervik, mis peegeldab nii elu valgemaid kui ka varjulisemaid tahke.

Ants Paikre (sündinud 1940) on eesti luuletaja ja tõlkija, kes on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli soome-ugri keelte erialal. Ta on töötanud Eesti Raadios, sealhulgas soomekeelsete saadete peatoimetajana, samuti pedagoogina. Tema esikkogu „Kirjeldamatu, asendamatu” ilmus 1976. aastal, millele järgnes 1982. aastal „Vere tõus ja mõõn”. Lisaks oma luulele on Paikre tõlkinud ka mitmeid teoseid, tuues eesti lugejani teiste rahvaste kirjandust. Tema loomingut iseloomustab tundlik väljenduslaad, kus inimese sisemaailm põimub looduse ja kultuurilise kogemusega.