Sõda ja saatused
Sõda ja saatused
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused: Endine raamatukogu raamat
- Eesti Riigikaitse Akadeemia | 1994
- 152 lk | Pehmekaaneline | 145 x 195 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Ants Kõverjala raamat „Sõda ja saatused“ on mälestusteteos, mis toob lugejani ühe eesti mehe teekonna läbi sõja ja okupatsiooni. Autor alustab lapsepõlve- ja kooliaja meenutustega ennesõjaaegsest Viljandist, kus elu kulges veel rahulikult ja turvaliselt. Seejärel kirjeldab ta pöördelisi sündmusi, mis algasid 1941. aasta küüditamise ja arreteerimistega ning viisid lõpuks Saksa sõjaväkke astumiseni. Lugeja viiakse noorsõdurite väljaõppelaagrisse Poolas, 1944. aasta talvistesse lahingutesse Narva all ja suvistesse kaitselahingutesse Krivasoos ja Avinurmes. Kõverjalg annab edasi nii sõdurielu argipäeva kui ka lahingute pinget, rõhutades, kuidas noored mehed sattusid ajaloo keerisesse tahtmata, kuid mitte võitlusvalmiduseta.
Raamat on osa Eesti Riigikaitse Akadeemia sarjast „Isamaa kutsel“, mille eesmärk on tutvustada isiklikke kogemusi sõja ja riigikaitse teemadel. „Sõda ja saatused“ ei ole ainult rindemälestus, vaid ka inimlik vaade ajale, mil piir isikliku tahte ja saatuse vahel oli hägune. Autor räägib ausalt, kuidas ta pidi tegema valikuid olukordades, kus õiget vastust ei olnudki. Lugu põimib sõjalise kronoloogia ja sisemise mõtiskluse – ellujäämine, sõprus, hirm ja koduigatsus on läbivad teemad. Kõverjalg ei heroiseeri sõda, vaid näitab seda kui reaalsust, kus iga päev võis saada otsustavaks.
Ants Kõverjalg on Eesti sõja- ja mälestuskirjanduse autor, kelle teosel on dokumentaalne ja hariduslik väärtus. Tema kirjutamisstiil on selge ja lakooniline, vältides liigset ilustamist, kuid säilitades inimliku soojustuse. „Sõda ja saatused“ on kirjutatud austusega oma põlvkonna vastu, kes pidi seisma valikute ees, mida rahuajal on raske mõista. Raamat annab tunnistust sellest, kuidas sõda ei mõjutanud üksnes lahinguvälju, vaid ka inimeste mõtteviisi, usku ja võimet jääda inimeseks. See on aus mälestus ja samas hoiatav peegeldus ajast, mil isikliku elu ja rahva saatuse vahel polnud selget piiri.
