Sellised nad on... inglased

Raamat võtab ette inglaste kommete ja igapäevase käitumisloogika ning seletab, miks viisaka palve vorm töötab seal, kus otsekohene käsk tekitab trotsi. Teos liigub tähelepanekutest situatsioonideni: kuidas sõnastada korraldus nii, et see oleks teenus, mitte rünnak; millal kasutada tingivat kõnet; kuidas intonatsioon, paus ja väike vabandus sillutavad tee koostööks. Jutu kulg näitab, et vastasmõju põhineb kokkuleppel: juhis on pehme, vastus on valmis tulema. Sõnades valitseb miinimumprogramm – ülepakutud tunne ei sobi –, kuid kood on täpne. Lugeja saab näha, kuidas “kas te ehk…”, “ma kardan, et…” ja “kas oleks võimalik…” moodustavad tööriistakasti, millega lahendada olukordi, mis mujal kultuuriruumides paistaksid lihtsa käsuna.

Teos ei piirdu kõneviisiga, vaid toob kõrvale igapäevaste olukordade skeemid: järjekorra pidamine, teepaus ja selle rütm, pubi kui sotsiaalne ruum, väikesed rituaalid töökohal, tagasihoidlikkus saavutuste kirjeldamisel, iroonia ja eneseiroonia kui kaitsekiht. Raamat joonistab välja, kuidas välditakse otsest konflikti – lahkarvamus peidetakse nalja või ümbernurga märkuse taha –, ja miks “midagi erilist” tähendab sageli “üsna head”. Lugeja näeb, kuidas privaatsuse reegel hoiab distantsi, miks tutvuse alustamine nõuab ilmastikujuttu ning millal on kohane vaikida. Käsitlus selgitab ka, miks kohalik nulltolerants liigse pealetükkivuse suhtes ei võrdu asjalikkuse puudumisega: eesmärk on sama, meetod on teine. Nii tekib kaart, mille abil vältida komistusi ja teha ruumi koostööle.

Raamat pakub ka vastuliikumisi ja erandeid. See näitab, kuidas linn ja maa, põhja- ja lõunaosa, eri põlvkonnad ja töökultuurid kasutavad sama viisakusvaru erineval moel. Mõnes keskkonnas eelistatakse kiiret otsust, teises on tähtis, et kõik saavad näo säilitada. Teos annab lahenduse, mis sobib üle kanda: kui olukord nõuab muutust, alusta kuulamisest, paku valikut, väldi näpuga näitamist ning tee palve, mis jätab ruumi “jah”-ile ilma kaotust tekitamata. Lugeja saab kasutada neid jooni läbirääkimistes, teeninduses, juhtimises ja argisuhtluses. Nii kinnistub arusaam, et viisakus ei ole kosmeetika, vaid töötav mehhanism, mis hoiab tempot, vähendab hõõrdumist ja aitab saavutada tulemust seal, kus käsk oleks pealesunnitud ning seetõttu ebaefektiivne.