Orus

Anton Tšehhovi jutustus „Orus“ („В овраге“) on üks tema hilisema loomingu sotsiaalkriitilisemaid teoseid, milles ta kujutab Vene keisririigi maaelu karmust ja väikekodanliku vägivalla argipäevast iseloomu. Lugu keskendub vaesesse külakeskkonda, kus kitsastes oludes elab kaupmees Tšikildejev koos oma perekonnaga. Tšehhov näitab, kuidas lihtsust ja religioossust etendav eluviis varjab julmust, omakasupüüdlikkust ja halastamatust. Kesksel kohal on kahel tasandil toimuva võimuvõitluse kujutamine: ühelt poolt majanduslik ja sotsiaalne heitlus, teiselt poolt perekondlik autoritaarsus, milles puudub empaatia ja õiglustunne.

Teose peategelased ei ole kangelased ega märtrid, vaid oma rollidesse tardunud inimesed, kelle maailmavaade on kitsas ja ellujäämisinstinkt tugev. Tšehhov kasutab nappi, ent täpset kirjelduslaadi, et kujutada külakogukonna suletust ja kõlvatusi, mis on juurdunud igapäevasesse ellu peaaegu märkamatult. Eriti võimsalt mõjub kontrast noore Pelageja ja teda ümbritsevate vägivaldsete või ükskõiksete inimeste vahel — tema traagiline saatus saab jutustuse eetiliseks keskpunktiks. „Orus“ ei paku lunastust ega moraalset õiglust, vaid laseb lugejal kogeda, kui sügavale võivad ulatuda korratuse ja hoolimatuse juured ühiskonnas, kus seadus ja kaastunne ei maksa midagi.

Anton Tšehhov (1860–1904) oli vene arst, novellist ja näitekirjanik, kelle loomingut iseloomustavad sügav psühholoogiline tunnetus, napp ja täpne stiil ning inimliku traagika vaikne, ent läbiv kujutamine. Tema hilisloomingus, kuhu kuulub ka „Orus“, nihkub tähelepanu individuaalselt tragöödiast ühiskondlikule probleemistikule. Tšehhovi realism ei ole paljastav ega paatoslik, vaid pigem vaoshoitud ja halastamatu. Jutustus „Orus“ on üks teravamaid näiteid sellest, kuidas autor suudab lühivormis avada mitmekihilise, eetiliselt rahutuks tegeva maailma, kus inimeste kurjus ja ükskõiksus ei tarvitsegi olla teadlikud — nad lihtsalt on osa sellest, mis on „orule“ omane.