Novelle ja jutustusi (1892-1895)

„Novelle ja jutustusi (1892–1895)” on Anton Tšehhovi valimik, mis koondab tema 19. sajandi lõpuaastail kirjutatud proosat. Tegemist on perioodiga, mil Tšehhov oli juba tuntud kirjanik, kuid tema looming süvenes üha enam inimhinge peenekoeliste varjundite, ühiskondlike vastuolude ja väikese inimese saatuse kujutamisse. Valimikus on eriilmelisi novelle ja jutustusi, milles autor vaheldumisi kasutab nii peenetundelist huumorit kui ka sügavamat traagikat. Lugeja ette kerkivad nii provintsilinna hall argipäev, haritlaste sisemised kriisid kui ka lihtsate inimeste võitlused oma elu paratamatustega.

Kogu keskmes on Tšehhovi meisterlik oskus luua nappide vahenditega atmosfääri ja inimtüüpe. Isegi lühikesed lood sisaldavad tihti sügavat sotsiaalset või psühholoogilist pinget, olgu see siis pilk väikekodanliku elu koomilisele küljele või nüansirikas sissevaade üksildase inimese siseheitlustesse. Novellide tegelaskond on lai – arstid, õpetajad, talupojad, ametnikud ja perenaised –, kuid kõiki ühendab see, et nende saatused peegelduvad ühtaegu isiklikus ja laiemas ühiskondlikus plaanis. Tšehhov ei anna oma lugudes sageli valmis lahendusi, vaid jätab lugejale mõtlemisruumi, mis teebki tema loomingust ajatu ja universaalse.

Anton Tšehhov (1860–1904) oli vene kirjanik ja dramaturg, keda peetakse novellivormi suurmeistriks. Tema looming on mõjutanud oluliselt 20. sajandi kirjandust ja teatrit, andes eeskuju nii realistliku kujutamisviisi kui ka peene psühholoogilise analüüsi vallas. Tšehhovi teosed on tuntud oma täpse keele, nappuse ja samas sügavuse poolest. Lisaks lugematutele novellidele kirjutas ta ka näidendeid, millest „Kirsiaed”, „Kajakas” ja „Onu Vanja” on muutunud maailma teatriklassikaks. Käesolev valimik annab hea läbilõike tema 1890. aastate loomingu arengust, kus lihtsad argised hetked muutuvad peegliks inimelu keerukusele.