Novelle ja jutustusi (1886-1887)

Käesolev kogumik koondab Anton Tšehhovi varasema loomeperioodi novelle ja jutustusi, mis on kirjutatud aastatel 1886–1887 – perioodil, mil autor kujunes välja isikupärase lühivormi meistrina. Need tekstid on lühikesed, sageli nappide dialoogide ja napakate olukordadega, kuid samas tabavad täpselt inimloomuse vastuolusid ning vene ühiskonna absurdsust. Tšehhovi varased lood keskenduvad igapäevastele tüüpidele ja hetkedele, mis alguses tunduvad tühised, kuid omandavad lõpuks sügavama tähenduse.

Kogumikus leiduvad tekstid peegeldavad autorile omast huumorit, sarkasmi ja empaatilist pilku tavalise inimese argimuredele. Tšehhov kujutab inimesi, kelle elud liiguvad ettearvatavalt, ent väikeste, vahel ootamatult muutlike detailide kaudu saab lugeja aimu sisemisest segadusest, igatsusest või lootusetusest. Sageli avaneb tragikoomiline pilt õpetajatest, ametnikest, arstidest ja väikekodanlastest, kelle elu kulgeb rutiinselt, ent kel kõigil on oma vaikne draama. Isegi siis, kui tegelaste tegevus jääb väheseks, leiab autor viisi, kuidas esile tõsta nende olemuse tuum.

Anton Tšehhov (1860–1904) oli vene kirjanduse suurkuju, kes pälvis tunnustust nii prosaisti kui näitekirjanikuna. Ta alustas kirjutamist lühivormides, avaldades oma teoseid esialgu ajakirjades ja ajalehtedes sageli pseudonüümi all. Just 1880. aastate lõpp kujunes tema loomingu jaoks murranguliseks – sel ajal arendas ta välja oma iseloomuliku, impressionistliku stiili, mis ühendas nappuse, täpsuse ja tundlikkuse. Tšehhovi panus lühijutu žanrisse on olnud määrav, mõjutades 20. sajandi proosakirjanduse arengut kogu maailmas.