Scriptores Latini. Ladina-Eesti sõnaraamat

Anton Härma koostatud „Scriptores Latini. Ladina-Eesti sõnaraamat“ on mahukas ja sisutihe leksikon, mis valmis 1930. aastate lõpul ning ilmus trükis 1939. aastal. Sõnaraamat on suunatud eelkõige neile, kes tegelevad ladina keele klassikalise kirjanduse tõlkimise, tõlgendamise või õpetamisega. Nagu pealkirigi viitab, põhineb see ladinakeelsetel allikatel ehk klassikalise ladina proosa ja poeetika autorite teostel. See tähendab, et teos ei ole pelgalt üldkeele sõnaraamat, vaid spetsialiseerunud sõnavarale, mida kasutavad näiteks Cicero, Caesar, Vergilius, Ovidius ja teised ladina kirjanduse autorid.

Sõnaraamatu ülesehitus järgib traditsioonilist leksikograafilist loogikat, kuid tähelepanu on pööratud ka tähenduste arengule ja kasutuskontekstile, mis on oluline ladina keele õppijatele ja tekstide tõlkijatele. Sõnaartiklid sisaldavad sageli lisaks eesti vastetele ka grammatilisi märkusi, käänamis- ja pööramisviise ning mõningatel juhtudel ka näiteid ladinakeelsetest fraasidest. See muudab sõnaraamatu väärtuslikuks abivahendiks mitte ainult keeleõppijale, vaid ka filoloogile või tõlkijale, kes vajab täpset ja kontekstitundlikku käsitlust. Kuigi teos ei sisalda hilisematest perioodidest pärinevat ladina keelt, pakub see kindlat vundamenti klassikalise keele omandamiseks ja mõistmiseks.

Anton Härma (1884–1941) oli eesti keele- ja haridustegelane, kelle töö ladina keele populariseerimisel ja õpetamisel jättis sügava jälje Eesti hariduslukku. Ta töötas gümnaasiumiõpetajana ning oli seotud mitmete õpikute ja keeleabivahendite koostamisega. Härma tegevus langes ajajärku, mil klassikaliste keelte õpetamine kuulus üldhariduse tuumikusse, ja tema koostatud sõnaraamat täitis olulist lünka eestikeelses õppematerjalide süsteemis. Kuigi „Scriptores Latini“ ei pruugi täna olla igapäevane töövahend, on sellel ajalooline ja kultuuriline tähendus ning see on oluline allikas ladina keele õpetamise ja tõlkimise ajaloos Eestis.