Presidendi kaabu

Antoine Lauraini romaan „Presidendi kaabu“ algab juhusest, mis vallandab ahela sündmusi, mis toovad muutusi mitme inimese ellu. Pariisi raamatupidaja Daniel Mercier satub ühel õhtul restorani, kus tema kõrval istub Prantsusmaa president. Kui president ootamatult lahkub, unustab ta oma kaabu – ja Daniel, hetkese impulsi ajel, võtab selle kaasa. Kaabu kandmine annab Danielile senitundmatu enesekindluse ja innustab teda tegema otsuseid, milleks tal varem julgust polnud. See ese hakkab liikuma inimeselt inimesele, mõjutades igaüht erineval moel ja sidudes lahti elulõngad, mis viivad tagasi isikliku rahulolematuse või igatsuse allikani.

Romaan järgib kaabu teekonda läbi mitme tegelase – noore naise, antiigikaupmehe, ärimehe –, kelle lugudes põimuvad argine ja imeline, juhuslik ja tähenduslik. Laurain kujutab oma tegelasi sooja huumori ja kaastundega, rõhutades, kuidas väikesed detailid võivad äratada inimese uinunud tahke ja muuta tema elukäiku. Loo taustal jookseb poliitiline motiiv, kuid see ei muutu pealetükkivaks ega määravaks; pigem on presidendi kaabu metafooriks kadunud autoriteedile, identiteedile ja sellele, kuidas me tajume iseennast teiste pilgu läbi. Autor ei paku dramaatilisi pöördeid, vaid laseb lugejal liikuda rahulikus rütmis läbi inimsuhete ja sisemiste muutuste labürindi.

Antoine Laurain on prantsuse kirjanik ja stsenarist, kelle loomingut iseloomustab lüüriline kergus, elujaatav hoiak ja terane pilk inimlike nõrkuste ja ilusate juhuste suhtes. „Presidendi kaabu“ on üks tema tuntumaid romaane, mis saavutas kiiresti edu ka väljaspool Prantsusmaad. Lauraini stiil ühendab klassikalise jutustamislaadi ja tänapäevase linlikkuse, pakkudes lugejale ligipääsu tegelaste sisemaailmale peene psühholoogilise täpsusega. Tema teosed on sageli kui miniatuursed elupildid, kus sentimentaalsus ja iroonia käivad käsikäes, luues meeleolu, mis on korraga kergesti loetav ja mõtlikult mõjuv.