Manon Lescaut

Antoine François Prévost d'Exiles’i romaan „Manon Lescaut“ jutustab noore aadlimehe Des Grieux ja tütarlapse Manoni vahelise suhte loo, mis algab ootamatu kohtumisega ja areneb läbi mitmete linnade, põgenemiste ja vahelduvate elujärkude. Lugu on esitatud Des Grieux’ meenutusena, milles ta püüab mõista nii iseennast kui Manoni motiive. Tunded, kiindumus ja sõltuvus vahelduvad reetmise, leppimise ja uue algusega. Tegevustik kulgeb Prantsusmaalt Ameerikani, taustaks ühiskondlikud normid, seadused ja moraalikäsitlused.

Romaani keskmes on pinge armastuse ja ellujäämise, truuduse ja kohanemise vahel. Manoni tegelaskuju jääb vaheldumisi kaastunnet äratavaks ja mõistmatuks, samas kui jutustaja roll on pidevalt kõigutatud tema tunnete intensiivsuse ja kaine arutluse vahel. Teos liigub vahelduvas tempos, peatudes detailides, mis kirjeldavad ühiskondlikke olusid ja inimeste valikuid. Kirjutis peegeldab 18. sajandi moraali- ja tundekirjandusele iseloomulikke jooni, jäädes samas isiklikuks tunnistuseks ühe suhte lagunemisest ja püsimisest. „Manon Lescaut“ on lugu teekonnast, mille jooksul peategelased ei pääse iseendast ega üksteisest, isegi kui neid eraldavad seadused ja olud.