Väike prints

„Väike prints” on lühiromaan, milles jutustajahääleks on lennukiga kõrbe maanduma sunnitud lendur, kes kohtub teiselt pisikeselt taevakehalt saabunud poisiga. Poiss on lahkunud oma koduplaneedilt pärast tülitsevat lähedust roosiga ning alustanud teekonda, mis viib ta üle mitme planeedi ja paneb teda kohtuma täiskasvanutega, kelle elu keerleb vormi ja reegli ümber: kuningas peab võimu ilma alamata, auahne januneb imetleja järele, joodik joob unustamist, ärimees loeb tähti omamise eesmärgil, laternasüütaja jätkab kohust täpselt, kuid mõtestamata, geograaf kaardistab ilma ise rändamata. Kõrbes näitab poiss lendurile karbi sees „magavat lammast”, mis asendab konkreetse joonise, ja räägib boamadudest, kes neelavad elevandi tervenisti. Teekond lõpeb kaevuleidmise ja vaikselt valitud lahkumisega; poiss mõistab, et tema roos on ainukordne taltsutamise, aja ja hoolimise tõttu, ning see teadmine annab suuna tagasipöördumiseks, isegi kui see nõuab julguse ja kaotuse piiril püsivat otsust.

Raamat kasutab muinasjutulist võtet, et kirjeldada täiskasvanuilma harjumusi ja pimesi järgitavaid harjumuspärasid, ent hoiab keele lihtsa, kujundid selged, dialoogid funktsionaalsed. „Taltsutamise” motiiv annab suhte tähenduse: aeg, mille keegi kellegi heaks kulutab, loob vastastikuse vastutuse; sealt kasvab arusaam, et nähtamatu kaalub nähtavat. Lendur joonistab, poiss vaatab, ja ühisest vaatamisest saab arutlus, kus küsimus on tähtsam kui definitsioon. Stseenid korduvad väikeste nihketega, mis avavad tagaplaanil teise mõtte: tühjale kõrbele järgneb kaevu leidmise heli, naljatooni kõrvale asetub vaikne kartus, et sõprus vajab otsust, mitte sõna. Nii töötab teos ettelugemisel ja iseseisval lugemisel ühtemoodi: peatükid on lühikesed, puändid ei moraliseeri, kuid kutsuvad lugejat nimetama, mis on tõesti oluline ja mille eest tuleb vastutada, isegi kui seda ei saa kohe näpuga osutada.

Antoine de Saint-Exupéry oli prantsuse lendur ja kirjanik, kelle tööelu kulges lennuväljade, postiliinide ja pikamaalendude rütmis. Pilooditöö andis talle kogemuse ruumist, üksildusest ja koostööst, mida ta kasutas juttudes, kus sündmus kasvab välja ülesandest ning keel jääb nähtamatuks. „Väikese printsi” jutustajahääl peegeldab lenduri arusaama remondist, vastutusest ja sõlmitud kokkulepetest, kuid poisi hääl toob kõrvale teise mõõdupuu: asjad saavad tähenduse siis, kui neile antakse aeg ja tähelepanu. Autor ühendas jutustuses täpsuse ning poeetika ilma loosungiteta; ta näitas, kuidas lapse pilk võib korrastada täiskasvanu segadust, ja kuidas üks roos võib muuta terve planeedi kaalukaks.