Lõuna postilennuk

“Lõuna postilennuk” on Antoine de Saint-Exupéry debüütromaan, mis ilmus esmakordselt 1929. aastal ning jõudis eesti lugejani alles 2003. aastal. Teos viib lugeja postilennunduse algusaegadesse, kus lennukid olid väikesed, tehnilised võimalused piiratud ja iga lend kujutas endast riski. Romaan räägib Toulouse’i ja Lõuna-Ameerika vahelist liini teenindanud lenduritest, kelle töö oli ohtlik, kuid samas täis kutsumust ja väärikust. Saint-Exupéry seob oma tegelaste kaudu lendamise tehnilise külje poeetilise ja sügavalt inimliku käsitlusega, muutes loo enamat kui lihtsalt seiklusjutuks.

Raamatus kujutatakse lendureid kui inimesi, kes kannavad enda õlgadel nii vastutust kui ka sisemist väärikust. Nende igapäevatöös on ohud, ent just seeläbi muutub nähtavaks julguse ja siiruse väärtus. Saint-Exupéry stiil on lüüriline ja mõtlik: ta ei kirjelda pelgalt lendude tehnilisi üksikasju, vaid avab ka inimsuhete ja sõpruse tähtsust. Teose keskmes on humanistlikud väärtused – ausus, vastutus, hinge väärikus ja inimlik side, mis peab olema tugevam kui oht või hirm. Romaan on ühtaegu austusavaldus lenduritele ja süvenemine inimese sisemaailma.

Antoine de Saint-Exupéry (1900–1944) oli prantsuse kirjanik ja lendur, kelle looming on saanud klassikaks kogu maailmas. Teda tuntakse eeskätt “Väikese printsi” autorina, kuid olulise osa tema loomingust moodustavad lendamisest inspireeritud teosed, nagu “Öölend”, “Inimeste maa” ja “Lõuna postilennuk”. Tema elu ja looming põimusid tihedalt, sest ta töötas ise lennunduses ning koges lenduri ametiga seotud ohte ja vastutust. Saint-Exupéry hukkus Teise maailmasõja ajal luurelennul, kuid tema raamatud elavad edasi kui sügavalt humanistlikud ja poeetilised teosed, mis kõnetavad põlvkondade kaupa lugejaid.