Armu toit

Anthony Capella romaan „Armu toit“ käsitleb armastuse, identiteedi ja petmise teemasid läbi toidu ja rollivahetuste. Lugu areneb Roomas, kus kaks meest – üks kokaoskustega tagasihoidlik mees ja teine enesekindel naistemees – satuvad armukolmnurka naisega, kes on tulnud linna, et leida midagi uut. Ühe mehe toiduvalmistamise oskus ja teise enesekehtestamine põimuvad skeemis, milles toiduelamused asendavad isikliku kohalolu. Tegelased vahetavad teadlikult rolle, mis võimaldab ühel neist olla nähtamatu tegutseja ning teisel esitleda end kellegi teisena. Lugeja jälgib, kuidas identiteet ei piirdu füüsilise kohalolekuga, vaid kandub edasi maitsete, žestide ja vihjete kaudu.

Toit on raamatus rohkem kui kulinaarne detail – see toimib suhtlusvahendina, mille kaudu väljendatakse tundeid, peidetakse motiive ja kujundatakse suhteid. Tegelased kasutavad toidu valmistamist ja serveerimist osana manipulatsioonist, aga ka siira eneseväljenduse vahendina. Petmise eetiline probleem kerkib vaikselt, kuna tegelane, kellele omistatakse teiste pingutused, ei loo ise midagi, vaid vahendab. Samal ajal tunneb teine tegelane, et ainus viis ligipääsuks on nähtamatu kohalolek, mis on samas vastuolus igatsusega olla päriselt kohal ja ära tuntud. Konflikt ei ole ainult armastuse, vaid enesetaju ja esindatuse küsimus.

„Armu toit“ liigub pealtnäha kerge süžee all vaiksete nihkete kaudu küsimuseni, kas tunne, mis on tekkinud eksituse pinnalt, saab olla ehtne. Rollid, mis on algselt mängulised, muutuvad raskemaks, kui tunded süvenevad ja saladus ähvardab ilmsiks tulla. Capella ei paku kiiret lahendust ega moraalset hinnangut, vaid laseb tegevustel kulgeda suunas, kus vale ja tõe piir ei jookse mitte faktides, vaid selles, kuidas keegi kogeb kuuluvust ja nähtavust. Toit jääb selles loos tähenduslikuks märgiks – millekski, mille kaudu räägitakse, kuulatakse ja vahel ka petetakse ilma, et sõnu oleks tarvis.