Valge papagoi

Anne Kahro proosakogumik „Valge papagoi“ sisaldab lühilugusid, mis käsitlevad inimese siseilma, argielu ja selle veidraid või ootamatuid keerdkäike. Tekstid on üles ehitatud tihti ühe keskse olukorra või kujundi ümber, mille kaudu avanevad tegelaste emotsioonid, lootused ja sisemised pinged. „Valge papagoi“ ei ole lihtsalt jutukogu, vaid pigem eriilmeliste vaatluste kogum, kus fantaasia ja tegelikkus sulanduvad üheks tihedaks ainesevooguks, kutsudes lugejat süvenema väikestesse nihkesse argisuses.

Kahro kujundid ja süžeed on sageli poeetilise alatooniga – lihtne tegevus või kohtumine võib viia mälestuste või kujutluste labürinti. Nimiloos „Valge papagoi“ toimib eksootiline lind mitte üksnes reaalse tegelasena, vaid ka kui sümbol – millegi kauge, igatsusliku või kummastava kehastus. Mitmetes lugudes põimuvad motiivid lapsepõlvest, mälukaotustest, identiteedi hägustumisest või unenäolistest seisunditest. Autor ei paku lahendusi ega moraalseid järeldusi, vaid pigem asetab lugeja tegelaste kõrvale, nende tajumaailma sisse. Tekstid on üles ehitatud vaoshoitud keeles, kuid see nappus toetab hästi psühholoogilist pingestatust ja mõtestatuse otsingut.

Anne Kahro on eesti kirjanik ja toimetaja, kelle loomingus peegelduvad nii kirjanduslik tundlikkus kui tähelepanelik sotsiaalne vaatlus. Tema proosa on sageli seotud psühholoogilise realismi ja sürrealismi vahepealse alaga, kus olmelised detailid ja mentaalsed nihked loovad kordumatuid atmosfääre. „Valge papagoi“ kuulub tema varasemate ilmunud teoste hulka, kuid juba siin on näha tema oskust ehitada väheste sõnadega üles tummisi tähenduskihte ning luua jutustusi, mis jäävad lugejat saatma ka pärast viimast lehekülge.