Kuidas kasvatada toateismelist?

Anne de Rancourt’i humoorikas ja otsekohene teos „Kuidas kasvatada toateismelist?“ keskendub teismelise lapse ja vanema vahelise suhte keerukusele, lähtudes eriti ühest keskpunktist — teismelise oma toast, mis muutub sageli lahinguväljaks. Autor käsitleb tüüpilisi olukordi, kus teismeline sulgub oma maailma, mille füüsiliseks väljenduseks on korratu, vanema silmis kaootiline eluruum. Raamat ei paku pedagoogilisi juhiseid, vaid pigem empaatilist ja eneseiroonilist pilguheitu vanema vaatepunktist, kes seisab silmitsi kasvava lapse iseseisvumise, meeleolude kõikumise ja maailmapildi kujunemisega. Loo taustal on peidus tõsine küsimus: kuidas säilitada dialoogi ja lähedust ajal, mil laps tõukab vanemat endast eemale.

Rancourt kirjutab vaimuka ja kohati sarkastilise tooniga, põimides igapäevaseid episoode üldistustega, mis puudutavad teismelise psühholoogiat, käitumismustreid ja väärtushinnanguid. Lugejale avaneb teismelise elu läbi vanema pilgu — olgu selleks hilised ärkamised, protestihõngulised muusikavalikud või tigedad vaikimised, mis vahelduvad emotsionaalsete puhangutega. Raamat ei anna konkreetseid lahendusi, kuid pakub äratundmisrõõmu ning sisendab, et vanema segadus ja kannatamatus on universaalsed. Samal ajal julgustab autor aktsepteerima muutuvat suhet lapsega — mõistma, et vajadus privaatsuse ja kontrolli järele on osa arengust, mitte vanema vastu suunatud vastuhakk.

Anne de Rancourt on prantsuse kirjanik ja ajakirjanik, kes on pälvinud tunnustust oma oskusega käsitleda igapäevaseid teemasid huumoriga, kuid samas empaatilise täpsusega. Tema sulest on ilmunud mitmeid peresuhetele ja igapäevaelule keskenduvaid raamatuid, mille sihtgrupiks on tavalugeja, mitte spetsialist. „Kuidas kasvatada toateismelist?“ esindab seda joont ehedalt — teos ei pretendeeri teaduslikkusele, kuid peegeldab oskuslikult vanemluse emotsionaalset poolt ajajärgul, mida sageli saadavad frustratsioon ja nõutus, kuid ka sügav armastus ja lootus, et side lapsega ei katke ka suletud ukse taga.