Kellamäng

Romaan „Kellamäng” kujutab Londonit, kus Carillon – hiiglaslik pill – juhib elu ja hägustab mälu. Kirjutatud sõna on kadunud, argipäev liigub helide järgi ning iga ese annab maailmale oma rütmi. Lugu algab siis, kui maalt linna jõuab teismeline Simon. Tal on meeles vaid üks viisijupp ja üks nimi. Linnas kohtub ta Lucieniga, kes teab rohkem, kui ta näitab. Ühel on anne mäletada, teisel anne kuulda, ja koos liiguvad nad Carilloni saladuse tuumani. Teos kasutab folkloorseid motiive, lasteviise ja riimilisi loitse, mis põimuvad maailma reeglitega; rütmid kannavad pinnal olevat tegevust ja annavad märku keelatud minevikust. „Kellamäng” kuulub kirjastuse Hea Lugu tõlkesarja „Maailm loeb” ja asetub ulme ning düstoopia piiri peale, kus muusika on nii valitsemise vahend kui vastupanu keel.

Raamat räägib võimust, mälust ja keelest. Carillon määrab Ainutõe, katkestab isikliku järjepidevuse ja hajutab kogukondliku mälu. Simon ja Lucien toovad sellesse ruumi murrangu: nende teekond on uurimus sellest, kuidas meenutamine sünnib kuulamisest ja kuidas keel püsib ka siis, kui kiri on kadunud. Romaan kasutab muusikatermineid ja liigendub nagu partituur; kordused, refräänid ja pausid juhivad tempot. Maailmaloomes on heli praktiline tööriist: helivood kinnistavad rutiini, kuid samad mustrid annavad ka võimaluse seda lõhkuda. Lugeja liigub mööda helijälgi, kus meloodia taastab loo, ja avastab, et mälu ei ole üksikute faktide kogu, vaid ühine praktika. „Kellamäng“ on teekonnaromaan, mis seob muistendi, tänavaelu ja salajased arhiivid ning näitab, kuidas väikesed märgid – viip, fraas, meloodialõik – võivad lahti harutada suure süsteemi.

Autor Anna Smaill on Uus-Meremaa luuletaja ja endine viiuldaja, kelle muusikaline taust kujundab proosa rütmi ja kujundi. Ta on õppinud inglise kirjandust ja loomingulist kirjutamist ning töötanud kirjutamisõppejõuna. Debüütromaan „The Chimes” pälvis rahvusvahelist tähelepanu, jõudis Bookeri pikaaegsele nimekirjale ja võitis World Fantasy auhinna parima romaani kategoorias. Smaill on avaldanud ka luulekogu, tema tekstid ilmuvad ajakirjades ja kogumikes. Ta elab ning kirjutab Wellingtonis, kus töö ja perekond vahelduvad partiide ja peatükkide rütmis. „Kellamängu” muusikaline mõtlemine – motiivi tagasitulek, motiivi nihkumine, motiivi katkestus – on ühtaegu poeetiline ja konstruktiivne, andes autorile võimaluse käsitleda mälu kui partituuri, mida mängitakse koos.