Varjupaik ja teisi jutte

Anna Seghersi jutukogu "Varjupaik ja teisi jutte" koondab novellid, mis käsitlevad paguluse, sõja ja moraalsete valikute teemasid, keskendudes inimestele, kes on sattunud ajalooliste katastroofide keskele ning peavad säilitama inimväärikuse oludes, mis sageli seda ei luba. Seghers, kelle looming sai alguse Weimari vabariigi ajal ja küpses Teise maailmasõja ning pagulusaastate jooksul, kujutab oma tegelasi empaatia ja sotsiaalse tundlikkusega, jäädes truuks oma veendumusele, et kirjandus peab kõnelema neile, kellel endil pole häält.

Pealkirjajutustus *Varjupaik* räägib inimestest, kes on sunnitud põgenema totalitaarsete režiimide või sõjaliste konfliktide eest ning otsivad turvalisust võõras riigis. Kuid ka seal ei kao eksistentsiaalne äng: kes ma olen, kui kõik mu varasem on minult ära võetud? Novellides käsitletakse ka argisemat, kuid mitte vähem tähenduslikku moraalset pinget — valikut lojaalsuse ja ellujäämise vahel, vaikimise ja rääkimise, tegutsemise ja loobumise vahel. Seghersi tegelased ei ole kangelased traditsioonilises mõttes, vaid inimesed, keda kujundavad sisemine kompass ja välise maailma kaootilisus. Autor kasutab lihtsat, voolavat keelt, milles peitub püsiv eetiline intensiivsus.

Anna Seghers (1900–1983), sünninimega Netty Reiling, oli Saksamaa juudi päritolu kirjanik, kes emigreerus 1930. aastatel Mehhikosse ning tegutses seal aktiivselt antifašistliku liikumise raames. Tema looming on tihedalt seotud 20. sajandi Euroopa kriiside ja ideoloogiliste murrangutega. Seghersi teosed ühendavad realistliku kujutamisviisi sotsiaalse närvi ja sügava moraalse probleemiasetusega. *Varjupaik ja teisi jutte*, mis ilmus eesti keeles 1960. aastal, pakub sissevaadet tema lühivormidesse — eelkõige sellele, kuidas Seghers oskas keerulisi ajaloolisi hetki vahendada tundlikult ja inimlikult, pannes lugeja küsima, mida tähendab inimlikkus ajal, mil seda kõige enam vajatakse.