Varjupaik ja teisi jutte

Vanal ajal hinnati Karpaatides meest selle järgi, kui mitme kirvelöögiga ta puu maha raiub, mis nii jäme on, et ta ise kahe käega vaevalt selle ümbert kinni suudab võtta. Kui suur küll pidi olema see jõud, mis esimesi inimesi tasandike korrastatud ja pühadest linnadest metsaveereni ja isegi metsadesse ajas! Jõud, mis sunnib inimesi fantastilistele tegudele - nälg. Kuhu inimesed kord kanda on kinnitanud, sinna jäävad nad ka pidama. Puude vägevad juured põimusid hurtsikutesse ja ulatusid kambritesse.
Talupojad viisid linna puid ja puunõusid. Hundid tõmbusid tagasi; nad ei peljanud niivõrd püssikuule kuivõrd kirve paukumist, saagide kriginat ja kõiki inimeste ühise töö hääli. Ainult harva õnnestus huntidel veel mõnd lammast murda ja talvel õuele tungida. Inimesed hoidsid paremini kokku kui nemad ja olid neist üle.
Kui kaheksateistkümnendal sajandil puhkes Rakoczi ülestõus kuninga vastu, olid Karpaatide talupojad nii võimsad ja vägevad, et nende malevatel oli oluline tähtsus. Ülestõus suruti maha. Karistuseks abi eest, mida talupojad mässajatele osutasid, võttis kroonu neilt metsa ära. Mets tunnistati kroonuvaraks ja Karpaatide harjadele ehitati vahitornid. Algul kooridusid talupojad salkadesse ja panid vahitornid põlema. Nad lõid maha ka maksukogujad. Tulupojad ei suutnud kuidagi uskuda, et neilt on võetud mets, millesse nende isad esimese raja olid raiunud.