Eesti veri

Anna-Maria Penu romaan „Eesti veri“ on sisekaemuslik ja provokatiivne teos, mis seob omavahel identiteedi, keele, mälu ja kuuluvustunde küsimused. Teose keskmes on minajutustaja, kes elab Eestis, kuid ei ole siin sündinud – tema eneseotsinguline tekst rullub lahti monoloogina, mis on korraga intiimne ja sotsiaalkriitiline. Romaan ei järgi traditsioonilist süžeed, vaid koosneb mõttekatketest, sisekaemuslikest dialoogidest ja ühiskondlike normide lahtiharutamisest. Autor toob esile pinge välis- ja sisevaatleja vahel: millal ja kuidas muutub inimene osaks ühiskonnast, mida tähendab „eestlus“, ja kas see on üldse määratletav mõiste.

„Eesti veri“ ei ole mugav lugemine – see sekkub otsekoheselt keelepoliitikasse, kultuurilukku ja kollektiivsetesse hoiakutesse, küsides valusaid küsimusi kuuluvuse, tõrjutuse ja empaatia kohta. Penu keelekasutus on teadlikult terav ja aeg-ajalt katkestav, mistõttu tekst mõjub kohati manifestina, kohati vaikselt palvena. Lugeja asetatakse seisundisse, kus ta peab mõtestama omaenda arusaamu kuuluvusest, rahvusest ja inimlikkusest. Tekstis korduvad kujundid – veri, liha, keel – loovad tugeva füüsilise kohalolu, mis vastandub sageli abstraktsele rahvusidentiteedi diskursusele. See kehaline ja psühholoogiline kogemus muudab teose omalaadseks piiriliseks tekstiks, mis kõigub kirjanduse ja esseistika vahel.

Anna-Maria Penu on Rumeenia päritolu eesti keeles kirjutav kirjanik ja ühiskonnakriitik, kes on tuntud oma terava keelekasutuse ja kultuurilise tundlikkuse poolest. Tema looming seob endas nii autobiograafilise kogemuse kui sotsiopoliitilise analüüsi. „Eesti veri“ on tema kolmas raamat ning kuulub nende väheste eesti romaanide hulka, mis käsitlevad identiteeti mitte enesestmõistetavuse, vaid pideva pingeväljana. Penu tekstid ei otsi lepitust, vaid annavad ruumi ebamugavusele, milleta ei saa toimuda ka päris mõistmine ega enesereflektsioon.