Ootus

Anna Hope’i romaan “Ootus” jälgib kolme sõbrannat – Hannah’t, Cate’i ja Lissat –, kelle 20. eluaastate London on täis kunstiprojekte, aktivismi ja plaane. Lugu liigub kümnendi võrra edasi ja näitab, kuidas noorusaja sihid põrkuvad tegeliku eluga: üks püüab last saada ja loeb iga tsüklit, teine hakkama saada värske emaduse ning katkiste suhetega, kolmas hoiab kinni näitlejaunistusest, mis venib ja hajub. Teos hoiab fookuses sõpruse dünaamika: jagatud ideaalid muutuvad vaikseteks võrdlusteks ning igaüks mõõdab end teise elu järgi. Linnakontekst on konkreetne – Ida-Londoni pargiserv ja korterid, proovisaalid ja haiglaootealad –, kuid pinge kasvab peamiselt vestlustes ja tegematajätmistes. Nii tekib portree sellest, kuidas tähendust otsitakse töö, pere ja loomingu vahel, ning kuidas ootused iseendale ja teistele kujundavad valikuid.

Raamat püsib detailides: peened nihked sõprade keeles, korduvad jalutuskäigud, e-kirjad ja telefonikõned, mis nihutavad piire lähedustunde ja kadeduse vahel. Viljatusravi ja sünnitusjärgne haprus ei täida lehekülgi meditsiinilise kirjeldusena, vaid määravad aja rütmi ning teravdavad küsimust, mille nimel elada. Näitlejaks pürgiva Lissa tööotsad, Hannah’ kalendri märkmed ja Cate’i argipäev imiku kõrvalt seovad kokku pildi põlvkonnast, kellele lubati piirituid võimalusi, kuid kelle teele jäävad rahalised piirangud, töö- ja hoolduskoormus ning sisemine mõõduvõtt. Teos ei jaga hinnanguid ega paku kiireid lahendusi; lugeja näeb, kuidas kolm jutuliini põimuvad ja lahknevad, kuni sõprus peab otsustama, mida kanda edasi ja millest lahti lasta. Nii kujuneb tasakaalukas vaade ambitsiooni, läheduse ja vabaduse vahele jäävale alale.

Anna Hope on Suurbritannia kirjanik ja näitleja, kes on õppinud Oxfordis ning RADA-s. Tema proosadebüüt “Wake” tõi rahvusvahelise tähelepanu, sellele järgnes “The Ballroom” ning “Ootus”, mis koondab tänapäevase linnaelu ja naistevahelise sõpruse teemad. Hope’i loomingus on keskne naiste kogemuse uurimine eri aegadel ja keskkondades; näitlejataust lisab dialoogidele lavaliku täpsuse ja rütmi. Autor kirjutab tähelepanelikult suhetest, töödest ja valikutest, kus ühiskondlikud ootused põimuvad isiklike piiridega. “Ootus” asetab selle vaate tänapäeva Londoni argipäeva, kus sõprus toimib nii tugisüsteemi kui ka peeglina, mis toob nähtavale varjatud pingeid.