Siiski on elu ilus

Anna Haava luulekogu „Siiski on elu ilus“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi ning väljendab poeetilist küpsust, elu- ja maailmatunnetust, milles isiklik valu ja kaotus põimuvad leppimise, vaikse lootuse ja ilutajuga. Kogu läbivaks jooneks on elu kaduvuse ja ilu vahekord – teadmine elu mööduvusest ei muuda seda vähem tähenduslikuks, vaid vastupidi, süvendab taju, et ilu, headus ja õrnus omandavad oma tõelise väärtuse just ajalisuses. Haava kirjutab armastusest, loodusest, üksindusest ja inimlikust kannatusest, kuid teeb seda vaiksel, leplikul toonil, vältides pateetikat ja jäädes ausaks omaenda kogemusele.

Luulekogus kohtab motiive, mis on Haava loomingus korduvad: kodumaa-armastus, looduslüürika, rahu- ja vaikuseihalus, samuti üksildus ja metafüüsiline igatsus. Eriline koht on kogus surma- ja mälestusmotiividel, mis ei kanna meeleheidet, vaid pigem vaikset mõistmist. Kogumiku toon on leebe ja meditatiivne, luuletustes on palju rütmilist selgust ja sõnakasutuse täpsust. Haava vormitunnetus on harjunult klassikaline – ta eelistab selge struktuuriga värsse, mis toovad esile tema mõtete lihtsuse ja tundetäiuse. Kogu pealkiri „Siiski on elu ilus“ kõlab mitte naiivse väitena, vaid elukogemuses selginud tõdemusena, mis ei eita valu, vaid tunnistab selle kõrval elu terviklikkust.

Anna Haava (1864–1957) oli üks olulisemaid eesti luuletajaid, kelle looming ulatub 19. sajandi lõpu rahvusromantismist 20. sajandi keskele välja. Tema luule kujunes ajapikku isikulisemaks, süvenenumaks ja leplikumaks, säilitades samas selge keelekasutuse ja kõlalisuse. Haava tõlkis rohkelt saksa ja soome kirjandust ning mõjutas oma elutundliku ja sisekaemusliku luulega ka mitmeid järgmise põlvkonna autoreid. „Siiski on elu ilus“ on ehe näide sellest, kuidas poeet suudab väljendada eksistentsiaalset küpsust ilma kibeduseta, jäädes truuks oma ilutundele ja keelele, mis on korraga lihtne ja sisutihe.