Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest

Anna Haava teos „Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest“ on tundlik ja poeetiline tagasivaade lapsepõlvele, mis tugineb autori enda noorusmälestustele, kuid on vormistatud ilukirjandusliku jutustusena. Peategelane Manni, keda lugeja võib mõista ka kui noort Annat ennast, kasvab üles Lõuna-Eesti talukeskkonnas, kus loodus, kodused toimingud ja lihtsad, ent tähenduslikud suhted moodustavad lapse maailma terviku. Kirjeldused on maalähedased ja intiimsed, toonilt soojad, kuid mitte idealiseerivad – Haava oskab esile tuua nii elu argise ilu kui selle varjatud raskused, mida laps tajub läbi omaenda arusaamade ja tunnetuste.

Lugu liigub läbi väikeste episoodide, milles tähtis pole mitte sündmuse suurus, vaid selle mõju Manni sisemaailmale. Ema, isa, õed, vanemad sugulased ja naabrid moodustavad keskkonna, kus kasvamine on seotud vaikse tähelepanelikkuse, küsimuste ja kogemuste kogumisega. Looduse kujundid – kevadine valgus, sügisene niit, linnuhääled – loovad teksti õhustiku, kus lapse ja ümbritseva maailma vaheline suhe on peaaegu religioosne. Haava keelekasutus on rikas, kujundlik, kuid voolav; see ei taotle kunstlikkust, vaid peegeldab vahetult sisemist kogemust ja lapse kasvavat teadlikkust elust, leinast ja rõõmust.

Anna Haava (1864–1957) oli üks tuntumaid eesti luuletajaid, kelle lüürika on sügavalt seotud tundeilma, looduse ja kodupaiga motiividega. Tema hilisem proosa, kuhu kuulub ka „Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest“, laiendab tema poeetilist maailmataju jutustava vormi kaudu. See raamat on ühtaegu isiklik ja kultuuriline dokument, mis aitab mõista 19. sajandi lõpu eesti maarahva elu ning seda, kuidas lapsepõlv võib jääda kandma elu jooksul kõige püsivamat sisemist mõõdet. Haava tekstis on kohal vaikne leppimine, igatsus ja armastus elu vastu – kõik see, mis iseloomustab ka tema luulet.