Vastu valgust

Ann Musta romaan „Vastu valgust“ kujutab ühe noore naise sisemist kasvamist ja tema kohanemispüüdeid kiiresti muutuvas maailmas. Teose keskmes on Anna, noor õpetaja, kes asub tööle väikelinna kooli ning püüab samal ajal mõtestada oma isiklikku elu, kutsumust ja ühiskondlikku rolli. Tema igapäevaelu kujuneb ootamatult mitmekihiliseks: ühelt poolt seisab ta silmitsi ametialaste väljakutsetega, teisalt painavad teda kahtlused enese väärtuse ja suhete sügavuse suhtes. Romaani sündmustik ei paku dramaatilisi pööreid, vaid keskendub vaiksele pingele, mis tekib sisemise rahutuse ja välise kohustuse vahel.

Anna arengut kujutatakse läbi tema kokkupuudete erinevate inimestega – kolleegide, õpilaste, sugulaste ja juhuslike vestluskaaslastega, kes kõik avavad talle killukese elust, millest igaüks peegeldab mõnd seni varjus püsinud tahku. Oluline osa on üksindusel, enesega olemisel, aga ka nendel väikestel, argipäevasündmustest võrsuvatel hetketel, mis viivad Anna vaikselt, kuid järjekindlalt selginemise ja leppimise poole. Töö koolis ning vestlused iseendaga muutuvad romaanis vahenditeks, mille kaudu autor avab peategelase mõtteilma, rõhutades vaimse autonoomia ja eheda eluhoiakuga elamise tähtsust.

Ann Must (1936–2001) oli eesti kirjanik ja toimetaja, kelle looming keskendus sageli naise positsioonile ühiskonnas, inimsuhete haprusele ja eneseteostuse võimalustele nõukogude argipäevas. Tema teosed on tundlikud ja tähelepanelikud sisemaailma vastu, vältides suurte loosungite keelt ning keskendudes selle asemel inimese isiklikule tõele ja ehedale kogemusele. „Vastu valgust“ kuulub tema küpse loominguperioodi hulka ning iseloomustab hästi autori rahulikku, introspektiivset ja elutundlikku kirjutamislaadi.