Tuba. Jutte a. 1975-1979

Ann Musta jutukogu „Tuba. Jutte a. 1975–1979” sisaldab valikut lühilugusid, mis on kirjutatud vaatlusrikkal ja sisekaemuslikul moel. Kogumik koondab aastatel 1975–1979 valminud proosatekste, milles autor kujutab argielu hetki ja nähtusi, mis sageli jäävad märkamata või mille tähendus avastatakse alles tagantjärele. Lood keskenduvad sisemisele pingele ja inimsuhete varjatud kihistustele, jättes kõrvale suurte sündmuste ja konfliktide esitamise. Jutud on üles ehitatud nüansirikaste tähelepanekute ja peene psühholoogilise tundlikkuse toel, kus oluliseks saab just see, mis toimub sõnade taga ja pilkude vahel.

Kogumiku pealkiri „Tuba” kannab endas nii sümboolset kui ka otsest tähendust – see on füüsiline ruum, aga ka vaimne seisund, üksinduse või mõtiskluse paik. Mitmed lood toovad esile üksikute naiste vaatepunkti ja nende püüde mõista oma kohta suhetes, ühiskonnas ja iseenda sees. Aeg on olulisel kohal: seda tajutakse mitte kalendrina, vaid meeleolude ja möödapääsmatute muutuste jadana. Musta keelekasutus on lakooniline, ent täpne, sageli poeetilise alatooniga, võimaldades lugejal liikuda tegelaste mõttemaailma pealispinna alla. Autor ei selgita üle ega juhi lugejat, vaid usaldab teda ise tähendusi looma ja järeldusi tegema.

Ann Must (1946–2005) oli eesti proosakirjanik, kelle looming on tihedalt seotud vaatluse, vaikuse ja sisemise tasakaalu temaatikaga. Tema novellid on mõjutanud eesti lühiproosa arengut just oma vaikse intensiivsuse ja emotsionaalse täpsusega. Musta tekstid ei rõhuta sündmust, vaid tunnetust – seda, kuidas inimene elab läbi igapäevaseid hetki, mis võivad osutuda pöördeliseks. „Tuba” on hea näide tema loomingu varasest perioodist, milles on tunda otsingut, aga ka teadlikku rahu valitud kujutusviiside ja teemade suhtes.