Ikkagi

Angela Hofbergi romaan „Ikkagi“ jutustab loo naisest, kes püüab oma elus toime tulla valusate kaotuste, sisemiste vastuolude ja minevikuvarjudega. Teose keskmes on eneseotsing, mille kaudu avaneb peategelase sisemine maailm – haprus ja jõud, igatsus ja loobumine. Narratiiv kulgeb vaheldumisi oleviku ja meenutuste vahel, andes lugejale võimaluse jälgida, kuidas mälestused ja kunagised valikud mõjutavad tegelase tänaseid tundeid ja otsuseid. Romaan liigub tasakaalukalt sisekaemuse ja välise sündmustiku vahel, pakkudes sissevaadet ühe inimese vaiksetesse võitlustesse, mille ulatus ei pruugi teistele alati silmaga nähtav olla.

„Ikkagi“ ei keskendu ainult isiklikule valule, vaid vaatleb ka suhete haavatavust ning inimliku läheduse tähendust. Olulisel kohal on ema ja tütre suhe, kus vaikimine ja möödarääkimine vahelduvad vajadusega mõista ja andestada. Samuti põimub loosse armastus, mis ei pruugi alati vastata ootustele, kuid mille olemasolu ei saa eitada. Läbi kogu raamatu jääb korduma küsimus, mis jääb õhku ka pärast viimast lehekülge – mis on ikkagi see, mis hoiab inimest elus, edasi liikumas, hoolimata raskustest ja pettumustest? Hofberg ei anna sellele otsest vastust, kuid laseb lugejal tunnetada, et iga inimese sees peitub vaikne visadus, mis leiab tee edasi ka siis, kui valgus on ajutiselt kadunud.

Angela Hofberg on eesti kirjanik, kelle looming keskendub inimsuhete psühholoogilisele sügavusele ning elu varjatud kihtidele. Tema teosed on tundlikult üles ehitatud ning sageli juhatavad lugeja inimese sisemaailma varjatumatesse soppidesse. „Ikkagi“ on autorilt mõtlik ja tasakaalukas romaan, milles avaldub tema võime käsitleda valusaid teemasid ilma liigse dramaatikata, säilitades samas sisemise pingestatuse ja tunnetusliku täpsuse.