Voldemar

Andrus Kivirähki „Voldemar“ on mälestusteraamat, milles autor jutustab oma vanaisast Voldemarist, pakkudes samal ajal isiklikku sissevaadet 20. sajandi teise poole argipäeva, inimsuhetesse ja kultuurilukku. Tekst ei keskendu ainult konkreetse isiku eluloole, vaid laieneb ka perekondliku ja ühiskondliku mälu peegeldamiseks. Vanaisa Voldemar, kes oli Tallinnas elav raadiomehaanik, kujuneb raamatus üheks sümboliks kadunud ajastust — vaikne, väärikas ja vaimukas inimene, kelle kaudu avaneb mitme põlvkonna side ja muutuv maailm.

Raamat on kirjutatud isiklikus, vahepeal isegi vestluslikus stiilis, milles põimuvad mälestused humoorikate ja melanhoolsete vahepaladega. Kivirähk ei idealiseeri minevikku ega püüa kujutada vanaisa kangelasena, vaid laseb lugejal tajuda elu terviklikkust — koos väikeste rõõmude, vaiksete kahetsuste ja päevade rutiinse vooluga. Samas leiab siit ka laiemat mõtisklust elu tähenduse, mäletamise vajalikkuse ning perekondliku järjepidevuse kohta. Suur osa tekstist keskendub igapäevastele seikadele, ent just neis peitubki mälestuste kestvus ja tähenduslikkus.

Andrus Kivirähk (sündinud 1970) on eesti kirjanik, kelle looming hõlmab väga laia žanrilist spektrit, ulatudes satiirist ja lastekirjandusest kuni tõsisemate, mõtlikumate proosavormideni. „Voldemar“ eristub tema tuntumast ilukirjandusest oma intiimsuse ja eluargisuse käsitlusega. Tegemist on vaikse austusavaldusega möödunud põlvkonnale ja isikliku leppimisega aja paratamatuse ees. Kivirähki täpne tähelepanu argistele detailidele ning oskus leida neis lugejat kõnetav sügavus muudab selle raamatu oluliseks lisandiks tema loomingus.