Vargamäe vanad ja noored

„Vargamäe vanad ja noored” on Andrus Kivirähki följetonikogumik, kuhu on koondatud kolm aastat Eesti Päevalehes ilmunud kirjutisi. Need lood vaatlevad poliitikat ja ühiskondlikke sündmusi kõverpeeglis, pakkudes teravat satiiri ja äratuntavaid paralleele Tammsaare maailmaga. Esimene lugu ilmus 2002. aasta septembris ja viimane 2005. aasta juulis, hõlmates ajajärku, mil Eestis toimusid olulised poliitilised ja ühiskondlikud muutused. Följetonide vaatenurk on naljakas ja terav, samas paljastab see poliitilise kultuuri nõrkusi ning avalikkust erutanud sündmuste varjatud külgi.

Kogumikus käsitletud teemad annavad läbilõike Eesti lähiajaloost. Kajastatud on valimisi ja valitsuste vahetusi, Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga ning arutelusid vanemapalga või viljavarude kadumise üle. Samuti ei jää kõrvale kultuurilised ja sümboolsed teemad nagu Eurovision, olümpiamängud, Vabaduse kell ja sammas, Lihula monument või pronkssõduri saatus. Kivirähk vaatleb neid sündmusi läbi huumoriprisma, kus tegelasteks on Vargamäe tuntud kujud, kes omandavad satiirilise rolli Eesti poliitilises maastikus. Nii sünnib omapärane segu rahvusklassikast ja päevakajalistest kommentaaridest.

Andrus Kivirähk on üks populaarsemaid ja loetumaid nüüdisaja eesti kirjanikke. Tema looming hõlmab romaane, näidendeid, lasteraamatuid ja arvukalt ajakirjanduses ilmunud tekste. Kivirähki sulest on ilmunud teosed, mis on saanud kaasaegse eesti kirjanduse tähisteks, sealhulgas „Rehepapp”, „Mees, kes teadis ussisõnu” ja „Ivan Orava mälestused”. Tema stiil ühendab huumori, groteski ja rahvaliku jutustamisviisi, kuid varjatud kihistustes puudutab ta ka tõsisemaid teemasid, nagu eestluse püsimine ja identiteedi küsimused. „Vargamäe vanad ja noored” on selle loomingu üks osa, mis näitab tema oskust ühendada ajakirjanduslik päevakajalisus ja kirjanduslik loovus.