Sürrealistid. Näidend ühe vaheajaga, mis tehakse juhuslikul hetkel

Andrus Kivirähki näidend „Sürrealistid. Näidend ühe vaheajaga, mis tehakse juhuslikul hetkel“ on mänguline ja absurdihõnguline lavatekst, mis käsitleb kunstnikuks olemise, loovuse ja enese määratlemise teemasid läbi groteskse ja vaimuka prisma. Teksti keskmes on grupp sürrealiste, kes otsivad nii enda kui kunsti tähendust maailmas, kus piir tegelikkuse ja fantaasia vahel on pidevas nihkes. Lavalised olukorrad arenevad sageli loogikat trotsides, tegelaste kõnepruuk on keeleliselt rikkalik ja tihti paradoksaalne, samas sisaldab teravmeelset sotsiaalset kommentaari ning viiteid Eesti kultuurilukku.

Näidendi tegevustik ei allu klassikalisele süžeearendusele, vaid liigub pigem episoodiliselt, kus stseenid võivad hakata ja lõppeda ootamatutes kohtades. Ka pealkirjas mainitud vaheaeg „juhuslikul hetkel“ rõhutab seda vormilist mängulisust ja vabastavat suhtumist teatrireeglitesse. Tegelased on ühtaegu konkreetse ajastu (20. sajandi alguse avangard) paroodiad ja ajatud arhetüübid, kes räägivad enese tähtsusest, loomingulisest kannatusest ja tähenduseta suurtest ideedest. Sürrealistlik kujundikeel, ootamatud pöörded ja keelemängud loovad laval atmosfääri, kus tõsine ja naljakas põimuvad vaevata üheks tervikuks.

Andrus Kivirähk on eesti nüüdiskirjanduse üks omanäolisemaid autoreid, kelle loomingus segunevad mütoloogiline ainestik, keeleline leidlikkus ja ühiskonnakriitiline huumor. „Sürrealistid“ kuulub tema teatriloomingu eksperimentaalsemasse suunda, kus vormiline vabadus ja ideeline mitmetähenduslikkus on esikohal. Eesti Draamateatri väljaandena ilmunud tekst ei ole pelgalt ettelugemiseks, vaid kutsub ette kujutama lavalist maailma, kus iga detail võib olla tähenduslik või täiesti meelevaldne. Näidend on sobiv lugemiseks neile, kes hindavad teatri mõttelist ja keelelist mängu ning ei otsi sirgjoonelist lugu, vaid kihilist peegeldust kunstist ja selle tegijatest.