Romeo ja Julia. Kivirähk armastusest

Andrus Kivirähki raamat „Romeo ja Julia. Kivirähk armastusest“ koondab kirjutisi, milles autor käsitleb armastuse teemat erinevates avaldumisvormides. Kogumik ei järgi kindlat žanri ega struktuuri, vaid ühendab proosalisi vahepalasid, mõtisklusi, miniatuure ja humoorikaid vaatenurki. Tekstid ei keskendu niivõrd armastuse ülevusele, vaid selle igapäevastele, ootamatutele või lausa kohatutele ilmingutele. Lähenemine on pigem vaatluspõhine kui emotsionaalselt poeetiline – armastust ei käsitleta pühaliku tundmusena, vaid nähtusena, mis tungib igasse eluvaldkonda, sealhulgas argisesse, ebamugavasse ja absurdsesse.

Kivirähk kasutab tuttavaid kirjanduslikke viiteid – näiteks Shakespeare’i „Romeot ja Juliat“ – lähtemotiividena, mida ta pöörab teise suunda. Lugu ei kanna enam klassikalise traagika tähendust, vaid muutub peegliks, milles ühiskondlikud ja isiklikud hoiakud võivad peegelduda ootamatul kujul. Autor ei taotle lahendusi ega moraalseid kokkuvõtteid, vaid esitab fragmente ja vaatenurki, milles armastus on kas juhuslik, konarlik, mitmetähenduslik või lausa kõrvaline nähtus. Käsitlused ei jää pelgalt isiklike tunnete tasandile, vaid ulatuvad sotsiaalse pilkeni, viidates sellele, kuidas armastus on osa ühiskondlikust mängust, retoorikast ja ootustest.

„Romeo ja Julia. Kivirähk armastusest“ ei esita armastust kui püsivat seisundit ega püüa seda fikseerida üheks arusaamaks. Kogu raamatut läbib vahepealsuse tunne – olukorrad ja suhted jäävad sageli lõpetamata või mõistmata, jättes lugejale ruumi ise sidemeid luua. Kivirähki lähenemine ei tee armastusest nalja, vaid näitab, et armastuse keele ja vormi üle võib mõelda ka väljaspool romantilisi klišeesid.