Maailma otsas

Romaan kuulub Andrus Kivirähki täiskasvanutele suunatud proosa hulka ning kujutab tänapäeva inimese üksildust ja argist mõttetust tema iseloomuliku groteski ja iroonia kaudu. Teos toob lugeja keskkonda, kus inimesed elavad kõrvuti, kuid nende maailmad ei puuduta teineteist – korterid, tänavad ja suhted on täis sõnu, kuid tühjad sisust. Lugu jälgib mitut tegelast, kelle elud ristuvad juhuslikult ning kelle kaudu avanevad erinevad olemisviisid: alandlik ootamine, passiivne lootus, igatsus läheduse järele ja hirm muutuste ees. Kivirähk maalib sellest mikromaailmast pildi, mis on korraga naljakas ja valus, justkui ühiskondlik peegel, kuhu vaadates inimene märkab eelkõige iseenda tardumust. «Maailma otsas» ei küsi suuri küsimusi mitte filosoofilise pompoossusega, vaid argipäeva pisiasjade kaudu – kuidas elada, kui kõik tundub tähenduseta, ja kas huumor võib olla ellujäämise viis.

Kivirähk kasutab talle omast keelt ja rütmi, mis on ühtaegu sujuv ja absurdne. Tema tegelased räägivad lihtsat juttu, aga iga vestluse all on tunda varjatud üksindust ja kaotatud sidet. Romaani situatsioonid – olgu need bussipeatuses, köögilaua taga või juhuslikus vestluses võõraga – muutuvad ootamatult jaburaks ja paljastavad, kui habras on inimese mõistuse ja normaalsuse piir. Autor näitab, et ka tragöödia võib olla naljakas, kui selle keskel elada, ning et naljakus ise on mõnikord ainus viis taluda elu tühjust. Nii muutub argine kummaliseks ja kummaline igapäevaseks, ning see vaheldumine annab romaanile erilise tooni, mida on võrreldud «Sügisballi» ühiskondliku tühjusetundega. Teose keskmes on inimene, kes januneb tähenduse järele, kuid leiab end ikka ja jälle olukorrast, kus tõsidus laguneb farsiks ja tõde kaob iroonia sisse.

Andrus Kivirähk (sündinud 1970) on eesti kirjanik, ajakirjanik ja näitekirjanik, kelle loomingus põimuvad huumor, mütoloogia ja ühiskonnakriitika. Ta on tuntud nii lasteraamatute kui ka romaanidega, mis käsitlevad eesti identiteeti ja argielu absurdseid tahke. Tema stiil on äratuntav: selge keel, ootamatu kujund ja pealtnäha lihtne lugu, mis peidab endas sügavamat mõtet. «Maailma otsas» jätkab seda joont, nihutades fookuse fantaasiamaailmadest tänapäeva linnakeskkonda ja selle elanikesse, kelle maailm on sama kummaline kui Kivirähki muinasjutud. Autor vaatleb inimest ühtaegu leebelt ja kriitiliselt, pidades teda ekslikuks, kuid siiski kaastundest väärivaks olendiks. See romaan kinnitab Kivirähki positsiooni Eesti nüüdiskirjanduse ühe teravama ja omapärasema vaatlejana – autorina, kes oskab naeru kaudu näidata tõsiasja, et maailm võib olla lõbus ja lootusetu korraga.