Inimväärne elu

Andrus Kivirähki „Inimväärne elu“ koondab valiku autori esseid ja ajaleheartikleid, mis on kirjutatud aastatel 2009–2014 ning ilmunud peamiselt ajalehes *Eesti Päevaleht*. Need mõtisklused ühiskonna, poliitika, kultuuri ja igapäevaelu üle moodustavad mitmetasandilise ja vaimuka vaate tänapäeva Eestile. Kivirähk vaatleb argielu detaile, ametnike keelekasutust, rahvuslikke harjumusi ja ajalooteadvust, tuues välja nende kummalisused ja paradoksid. Irooniline, kohati satiiriline toon ei taotle provotseerimist, vaid suunab lugejat märkama absurdseid elemente selles, mida peetakse normaalseks ja enesestmõistetavaks.

Teose tekstid on sageli lühikesed, kuid mõjuvad oma täpsuse ja tabavusega. Kivirähk kasutab lihtsat, kuid kihilist keelt, mille kaudu on võimalik samal ajal nii naerda kui ka kaasa mõelda. Ta ei anna valmis vastuseid, vaid osutab nähtustele, mille tähendus sõltub ka lugeja enda kogemusest ja väärtushinnangutest. Raamatus korduvad teemad – näiteks rahvuslus, keelekasutus, elu internetis ja haridussüsteem – moodustavad kokku peegelduse ühiskonnast, mis on justkui pidevas eneseotsingus. Nii muutub „Inimväärne elu“ ühtlasi dokumentiks oma ajast, mille kaudu võib mõista rohkem kui vaid autori vaatepunkti.

Andrus Kivirähk (sündinud 1970) on üks tuntumaid ja loetumaid eesti kirjanikke, kes on viljelenud nii proosat, näitekirjandust kui ka ajakirjandustekste. Tema loomingule on iseloomulik ühiskonnakriitiline huumor, iroonia ja keeleline leidlikkus. Kivirähki esseistika paistab silma oma vaimukuse kõrval ka inimliku mõõtmega – ta ei mõista hukka, vaid pigem mõistab ja mõtestab. „Inimväärne elu“ jätkab seda joont, olles ühtaegu ajakohane ja ajatu, teravmeelne ja mõtlik, isiklik ja üldistav.