Vanapoiss

„Vanapoiss” on proosaraamat, mis koondab minajutuja igapäevased teod, mõtted ja rütmid üheks visandlikuks päevikuks. Teos liigub küla, korteri ja ümbruse vahet: jahedad toad, küttmata ahi, öine rattasõit, poodi viiv tee ja prügikastist korjatud ajakirjad. Jutustaja vaatab oma päeva nagu tööplaani, kuid jätab töö tegemata; ta kaalub, lükkab edasi, lepib, proovib uuesti. Sündmus tekib pisiasjast: vale rätik, pesemata taldrik, liigne vaikus, kõhklusega tehtud otsus. Tekst ei jutlusta, vaid asetab lugeja kõrvale vaatlejaks, kes näeb, kuidas harjumus kujundab elu ning kuidas mõni väike loobumine nihutab piire. Raamat kasutab lühikesi lõike, korduvaid motiive ja sirget kõnet, kus detail — paberileht, karp, trepikoda, metsaserv — märgib ümberpöörde koha. Nii sünnib kogumik, milles „vanapoiss” ei ole seisundisõna, vaid töövahend vaatamaks, mida inimene endale lubab, kui vastutus on ainult enda ees.

Teos asub argirea ja mõttekäigu ühenduskohas. Lugeja liigub episoodist episoodi nii, et igal stseenil on algus, katse ja tagajärg: kas soojus tuleb, kas nõud saavad pestud, kas üks öö möödub vaiksemalt kui eelmine. Töödetud vorm on napp, ent loetav: dialoog lükkab mõtlemist, sisekõne seob stseeni, kirjeldus annab ruumi. Vaade ei tihenda maailma sümboliteks, vaid hoiab kinni nähtustest, mida saab nimetada ja tõestada. Nagu ajakirjanurgad ja vanad arved lugeja käes saavad uue järje, nii muutub ka külatee või köögilaua äärelt nähtud pilt teoseks, mis katsetab vastust küsimusele, kui palju on „minu oma” siis, kui oled üksi, ja kuidas seda piiri hoida. Vastus ei tule korraga; see tekib valikute summast ning korduvast kontrollist, kas sama liigutus töötab ka järgmine kord.

Andrus Kasemaa on eesti luuletaja ja proosakirjanik, kelle tekst seob maastiku, tööelu ja üksioleku vahetu kogemuse. Varasemates teostes („Leskede kadunud maailm”, „Au kolhoosikorrale!”, „Mees otsib naist”) liigub ta sama liini pidi: inimene kirjeldab oma päeva, nimetab esemed, proovib piiri ning võtab teost vastutuse. „Vanapoiss” jätkab seda kirjelduse kooli proosas, nihutades fookust veel enam tegevusele, mis jääb teise pilgu eest varju. Autor eelistab selget lauset ja täpset nimetust; järeldus ei sünni hinnangust, vaid nähtustest, mille üle lugeja saab ise otsustada. Nii toimib raamat ühtaegu jutustusena ja katseväljana, kus valikud on lihtsad, ent püsivad, ning kus keele otsekohesus hoiab tähelepanu teol, mitte loosungil.