Hakkas sadama kell neli üksteist

Andris Jakubansi novellikogu „Hakkas sadama kell neli üksteist“ koondab endasse üheksa lühijuttu, mis kujutavad elu Nõukogude-aegses Läti ühiskonnas, ent autor ei keskendu mitte niivõrd poliitilistele või ideoloogilistele küsimustele, vaid pigem inimeste igapäevasele sisemaailmale. Jutud käsitlevad lihtsaid olukordi – kohtumisi, kõhklusi, vaikust ja väikseid pöördeid –, kuid igaüks neist peegeldab vaoshoitud tundelist pinget ja eksistentsiaalset kahtlust. Lood avanevad läbi nappide dialoogide ja detailitäpsete tähelepanekute, kus vihje ja vaikuse kaudu öeldakse sageli rohkem kui otseste sõnadega.

Jakubansi käsitluslaad on realistlik, ent mitte kuiv – tema novellide tegelased liiguvad vaiksel piiril mineviku ja oleviku, unistuse ja tegelikkuse vahel. Ajaline raamistik jääb tihti lahtiseks, kuid ruum on tuntav ja paiguti isegi rõhuv. Mitmetes lugudes korduvad motiivid vihmast, rongidest, ootamisest ja kohtumistest, mis loovad ühendava, melanhoolse tonaalsuse. Nii mõnigi peategelane seisab teelahkmel, kas astuda järgmine samm või jääda tuttavasse seisu. Tegevusliinid ei paku alati lahendust ega lunastust, vaid viitavad pigem sisemisele muutusele või äratundmisele, mis jääb lugejale aimatavaks, kuid mitte alati nähtavaks.

Andris Jakubans (1932–2007) oli läti proosakirjanik ja toimetaja, kelle loomingut iseloomustab tagasihoidlik sõnakasutus ning tähelepanu inimese sisemisele seisundile. Ta töötas pikka aega ajakirjanduse ja kirjastamise alal ning avaldas oma elu jooksul mitmeid novelle, esseid ja romaane. Jakubansi jutukirjutus eristus oma ajastu kontekstis emotsionaalse tiheduse ja sõnadevahelise vaikuse mõjuga. Tema looming on saanud tunnustust nii Lätis kui ka laiemalt Balti kirjandusruumis.