Viimased tuhat aastat

Andris Feldmanise romaan „Viimased tuhat aastat“ on poeetilise alatooniga eksistentsiaalne lugu, mis käsitleb aja, armastuse ja inimliku eksistentsi habrast tasakaalu. Teose ülesehitus on killustatud, meenutades päevikut või mälukatkeid, milles aeg ei liigu lineaarselt, vaid voolab, hargneb ja kordub. Peategelaseks on mees, kelle isiklik ajalugu – suhted, igatsused, tühjusetunne ja katsed mõista elu tähendust – on kirjutatud läbi tunnetuslike momentide, mitte tegevuslike sündmuste. Romaan ei esita valmis vastuseid, vaid loob atmosfääri, milles igal sõnal ja pausil on kaalu.

Tekst on minimalistlik, ent samas sisult tihe. Feldmanis kasutab nappi keelt, mille kaudu ta loob tugeva meeleolu ja jätab lugejale ruumi tõlgendusteks. Paljud lõigud viitavad mälu haprusele ja sellele, kuidas aja jooksul muutub mitte ainult inimene, vaid ka tema arusaam iseendast ja maailmast. „Viimased tuhat aastat“ ei tähista tegelikult mitte konkreetset ajavahemikku, vaid pigem kujundlikku viidet igavikulisusele, kus inimese elu on ühtaegu tühine ja lõputult tähenduslik. Lugeja peab end kohandama rütmiga, mis ei järgi klassikalist narratiivi, vaid voolab emotsioonide, mõtete ja mälestuste kaudu.

Andris Feldmanis on stsenarist ja kirjanik, kelle loomingut iseloomustab psühholoogiline tundlikkus ja keskendumine inimsuhete varjatud kihtidele. Ta on tuntud ka filmistsenaariumite autorina, milles ta sarnaselt kasutab visuaalselt mõjuvat ja vaoshoitud väljenduslaadi. „Viimased tuhat aastat“ on tema proosadebüüt, mis mõjub kui vaikne mõtisklus elu hapruse ja armastuse kestvuse üle. Kirjastuse Varrak väljaandel ilmunud teos esindab eesti nüüdisproosas haruldast vormi, kus sisemine kogemuslikkus seatakse esikohale välise tegevuse asemel.