Tellis

Andri Luubi ja Ernst Miili koostöös valminud „Tellis“ on eesti nüüdiskirjanduse üks omanäolisemaid proosateoseid, mis ühendab kirjandusliku eksperimendi, ühiskonnakriitika ja absurdi esteetika. Teose aluseks on näidendivormis kirjutatud dialoogid ja proosalised katkendid, mis loovad kaleidoskoopilise ja hüplikult liikuvate fragmentidega maailma. „Tellis“ ei jutusta traditsioonilises mõttes lugu, vaid koosneb episoodidest, mis peegeldavad kaasaegset ühiskonda, identiteedikriise ja tähenduse otsingut. Läbivalt mängitakse keele, vormi ja tegelaste ootamatute reaktsioonidega, kus argine ja sürrealistlik kohtuvad ootamatutes kokkupuutepunktides.

Raamatus korduvad motiivid – tellis kui sümbol, inimesed, kes räägivad mööda üksteisest, katkendlikud mõttelõngad –, loovad tundlikkuse, mis peegeldab killustunud identiteeti ja kommunikatsioonihäireid. Teksti tonaalsus kõigub satiirilise, groteskse ja melanhoolse vahel, peegeldades nüüdisinimese ekslemist ühiskondlikus määramatuses. „Tellis“ ei paku mugavat lugemiskogemust, vaid esitab väljakutse – see nõuab lugejalt valmisolekut astuda sisse maailmasse, kus tähendused pole lõplikud ja iga stseen võib muutuda järgmises lõigus millekski sootuks. Just selles katkendlikkuses ja piiride hajumises peitubki teose tugevus ning võlu.

Andri Luup on eesti näitekirjanik ja lavastaja, kelle loomingut iseloomustab terav sotsiaalne närv ja keelereeglite painutamine. Ernst Miil on samuti lavakunstiga seotud, ning „Tellis“ on kahe autori koostöös valminud tekst, mis on ühtaegu lavatekst ja iseseisev kirjanduslik eksperiment. Teos sobitub hästi Eesti 2000. aastate alguse teatri- ja kirjanduspildi nihestatud ja otsingulisse konteksti, kus žanripiirid on avatud ning autorid ei pelga küsida keerulisi küsimusi – mitte loengulisel, vaid esteetiliselt provotseerival moel.