Ja ilma ja inimesi .... Antarktikas pool sajandit tagasi

Andres Tarandi teos „Ja ilma ja inimesi... Antarktikas pool sajandit tagasi“ on mälestuslik ja teaduslikku tagapõhja kandev ülevaade autori osalemisest Nõukogude Liidu Antarktika-ekspeditsioonil 1960ndate lõpul. Raamat jutustab sellest, kuidas noor klimatoloog Eestist asus pooleks aastaks tööle maailma külmemale ja üksildasemal mandrile, pakkudes isikliku pilgu kaudu sissevaadet tollase polaarteaduse, rahvusvahelise koostöö ja teadlaste argipäeva. Tarand põimib teaduslikku vaatlust, reisikirjeldust ja isiklikke muljeid, moodustades ajastutruu ja nüansirikka pildi ühest harva käsitletud peatükist Eesti teadusloos.

Ekspeditsioonile eelnenud ettevalmistused, teekond läbi mitme kontinendi ning elu Vostoki ja Molodjožnaja jaamades moodustavad raamatu keskse telje. Tarand kirjeldab töötingimusi, varustust, ilmaolusid ja kolleegidevahelisi suhteid vaoshoitud, ent vaimuka tooniga. Lisaks praktilistele küsimustele tõstatub mitmel puhul laiem temaatika: kuidas mõjutas isolatsioon inimesi, millised olid toonased teadmised kliimast ning kuidas suhtusid eri rahvustest teadlased üksteisesse nõukogude süsteemi raamistikus. Tekstist õhkub austust looduse ja teadmiste vastu, kuid samuti ka selget pilku poliitilise konteksti ja inimsuhete keerukuse osas.

Andres Tarand (sünd. 1940) on Eesti meteoroloog, geograaf, poliitik ja endine peaminister, kes on avaldanud mitmeid teaduslikke ja populaarteaduslikke kirjutisi kliima ja keskkonna teemadel. Tema kirjutamisstiil ühendab täpsuse ja jutustamisoskuse, mistõttu sobivad tema teosed nii teadushuvilisele kui laiema silmaringiga lugejale. „Ja ilma ja inimesi...“ ei ole pelgalt tagasivaade ühele reisile, vaid ka mõtisklus selle üle, kuidas inimene suhestub looduse, teadmiste ja iseendaga äärealadel – nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt.