Vooder. Luuletusi 2008

Andres Langemetsa luulekogu „Vooder. Luuletusi 2008“ koondab poeedi hilisemat loomingut, milles on tunda nii elukogenud vaatleja täpsust kui ka keeleline vaoshoitus. Tekstide tonaalsus on rahulik ja mõtlik, väljendades sageli sisemist dialoogi maailma ja iseendaga. „Vooder“ kui pealkiri osutab millelegi, mis jääb nähtava alla – sisemisele kihile, mis kannab või pehmendab. Nii on ka need luuletused kui kaitsekiht tegelikkuse ja inimese vahele, justkui poeetiline vooder argireaalsusele. Paljud tekstid toimivad meditatiivsete vahepeatustena, kus mõte ja sõna püsivad tasakaalus, ilma liigse tundepinge või keeleliselt ülekeeratud kujunditeta.

Langemetsa luule on iseloomulikult lakooniline, täpne ja sageli reflektiivne. Ta ei taotle suurt poeetilist efekti, vaid liigub vaikselt, kuid sihikindlalt kujundite ja tähenduste vahel. Kogus leidub nii loodusvaatlusi kui eksistentsiaalseid tõdemusi, tähelepanekuid inimsuhete ja mälestuste kohta. Luule on siin pigem mõtlemise viis kui eneseväljendus – luuletaja ei tõsta ennast keele keskele, vaid laseb keelel tuua esile need vaated ja seisundid, mis ei vaja palju sõnu. Mõni tekst mõjub kui katkend päevikust, teine kui mõtlemise vaikne tulemus. Kujundid on sageli seotud ajaga, liikumisega, vananemise ja teisenemisega.

Andres Langemets (sündinud 1956) on eesti luuletaja, esseist ja kirjanduskriitik, kes kuulub 1970. aastatel alustanud kirjandusringi „Wellesto“ põlvkonda. Tema luules on olnud alati oluline sisemine distsipliin, intellektuaalsus ja kultuuriline kontekstiteadlikkus. „Vooder“ on osa tema hilisemast loomingust, milles varasem eluhoiak on süvenenud rahulikumaks, kuid mitte vähem täpseks. Langemets on olnud ka kirjanduselu korraldaja, toimetaja ja tõlkija, kuid tema luule jääb isiklikuks hääleks, mis kõlab tasases, ent selges registris ning kutsub lugejatki vaikseks kaasa mõtlemiseks.